Luisa ja Leandro ja Riina ja Lorenzo

Vastlakuklid

2012-02-19T21:17:00.001+01:00

Eile tegin vastlakukleid selle retsepti järgi. Väga ilusad, pehmed ja kohevad kuklid tulid. Väga palju ka. Kaks kolmandikku panin sügavkülma, ülejäänud pistsid lapsed nahka. Tegin kaks plaaditäit kukleid ja ühe kringli. Kõik sellest kogusest. Väga-väga hea retsept!

Klotsimaania

2012-02-19T10:26:00.004+01:00

Leandro vaieldamatuks hetkelemmikuks on Lego-klotsid. Neid on meil juba kaks kasti kodus - kingitud, niisama tulnud ja, mis seal salata, ka ise patustatud ja ostetud. Kui ta vanasti armastas Lego-tegelastega mängida, siis nüüd ehitab ehitusklotsidest. Põhiliselt ehitab roboteid. Nii suuri kui väikeseid. Terveid perekondi - robot-ema, robot-isa, robot-Leandro, robot-Luisa. Aga ehitab ka loomi-linde, kindluseid, ronge ja vahel püstoleid. Need viimased mulle väga ei meeldi ja oleme leidnud meid mõlemaid rahuldava lahenduse - need on seebimullipüstolid.

Tavaliselt peavad kõik ehitatud asjad alles jääma. Seega on tema toa laud täis igasuguseid Lego-ehitusi. Vahel, kui tal on hea tuju, siis saame kokkuleppele ja lõhume ära, et kasti panna. No et siis otsast alustada.

Kui Leandro parasjagu midagi väga tähtsat ehitab ja Luisa julgeb kindlalt lähemale liikuda, siis see ajab Leandro endast välja. Nii suur hirm, et Luisa midagi ära lõhub. No Luisa ju tegelikult tahab ikka samu asju võtta ja teha, mida venna ees. Kui teisest toast kostab "LUIIIISA, EIIIII!!!", siis on Luisa järelikult mõne ehitise kallal. Ja hoidku kõik piip ja prillid, kui kogemata keegi juhtub mõne legonduse ära lõhkuma. Siis on pisarad ka valla. Sest kui robotit enam samamoodi tagasi ei oska ehitatada on maailma lõpp käes.

Luisale meeldivad ka klotsid. Neid Lego omasid oskab juba üksteise otsa panna ning tegelasi auto või rongi peale asetada, aga see pole see. Luisale meeldib punane klotsiämber, kus on palju erinevaid värvilisi klotsikujundeid. Ei, ta ei pane kolmnurki ja nelinurki aukudesse. Tema liigub tubades ringi, klotsiämber käes ja poetab ning peidab neid klotse igale poole. Küll on neid kingade ja susside sees, dušikabiinis, CD-riiulis, diivani all, mänguköögis, kappides ja laudadel. Kuhu aga ulatab. Õhtul teen ringi korteris, korjan kõik ämbrisse tagasi ja hommikul hakkab jälle jalutama. Vahel kallab need lihtsalt välja ja paneb jälle tagasi ämbrisse. Vahel tõstab mingisse teise anumasse ja siis jälle ümber. Vahel loobib neid niisama.

See on hetkel kolmeteistkuuse lemmiktegevus.

Karnevaaaaaal...

2012-02-18T00:20:00.003+01:00

Ämblikmehe hüpe

Nii lendavad võrgud välja

Printsessi päästeoperatsioon

Uus vana hobi

2012-02-12T14:22:00.006+01:00

Mõned naised unistavad juba pisikesest peale ilusast valgest printsessikleidist. Teised unistavad bikiinivormist. Mina olen alati unistanud pisikesest tütrekesest, kellele patse punuda, kellele kleite õmmelda ja kellega nukumajas mängida. Minu üks lemmikmänge väiksena oli nukudele riiete õmblemine. No ja suuremana kui poevalik oli väike, õmblesin ka omale riideid. Kursustel pole kunagi käinud, aga õmblusmasin on meil alati kodus kasutuses olnud ja nii ma ema käe all õppisin. Nüüd on pikk paus sisse jäänud, sest siin mul ei olnud õmblusmasinat. Siiani. Minu jõulukingiks oli õmblusmasin. Ei midagi liiga uhket ja kallist - selline tavaline mehaaniline keskklassi masin. Itaalia oma. Ja küll ma olin õnnelik. Sain masina ja siis sõitsime ära. Tulime tagasi ja kaks nädalat kaks last korraga kodus. No natuke olen nüüd ikka jõudnud masinaga harjutada ja proovitöid teha.

Eestisse sõites okupeeris meie kohvriruumi Lorenzo padi (ärge parem küsige, miks. Igal omad kiiksud, eks ole. Tema oma oli selline armas) ja tagasitulles oli kohvris padja asemel kangaid. Käisin Abakhanis. Meil Riminis nii uhket ja kifti poodi pole. Ja üleüldse on kangas siin päris kallis. Aga uuest kangast rohkem meeldib mulle taaskasutus - nö vanadest riietest uute õmblemine. Ilmselt tundub mulle, et kui välja ei tule, siis pole vähemasti midagi kaotanud. Kahjuks pole meil ka neid vanu riideid palju. No midagi olen natuke nokitsenud. Aga ma ei ole eriline fotograaf ja ei viitsi neid üles võtta. Seega vaid mõned näited,. Palju on veel pooleliolevaid asju, sest puudu on niit või kant või pael või nööp. Need, kes õmblemisest midagi taipavad, saavad aru, kui algaja näpuharjutustega tegemist on.

Ruudulised seelikud on mulle alati meeldinud. Õmmeldud ilma lõiketa.

Minu vana särk.

Kleidi lõige on Burdast, aga ei ole hea lõige. Keskelt liiga lai.

Õmmeldud Lore vanast särgist ja lisatud Abakhanist ostetud kangast.

Kahjuks ei seisa modell veel omal jalal ja seetõttu pole ma õmblemise täit ilu nautida saanud. Aga harjutan, et kord talle lõpukleit ise õmmelda :-)

Siin aga on natuke suurem projekt. Kohe kui Leandro uus voodi kokku sai, paistis, et sinna alla kuluks üks mõnus mängumaja ära. Nii ma otsustasin selle õmmelda. Lihtne polnud, sest tegemist on suurte mõõtmetega ja mul pole sellist lauda, kus seda tööd teha. Projekti maksumus on täpselt 3 eurot, mis ma taustakanga eest maksin, sest kodus sobivat ei olnud. Ülejäänu on kodus leiduvatest jääkidest. Kindlasti oleks saanud ka paremini teha, aga see majake on armas oma lihtsuses. Ja sellepärast, et ma ju ise ta tegin. Ehk Leandro jaoks natuke roosa (ta ise küll seda ei arva), aga eks see rohkem Luisale mõeldes olegi tehtud. Luisaga pean ju veel aasta või kaks kodus mängima - no hea, kui on koht, kus saab ise ka mängida. Aga samas mahub tema voodike sinna taha ära - peab lihtsalt kardina kokku lükkama.

Lõppsõna: Taaskasutus ja mitte liigtarbida on meie peres olnud alati kirjutamata reegel. Selline mõistlik viis elada lihtsalt. Ja võimalus mitte alati uut osta ja olemasolev ära kasutada annab mulle parema tunde. Teiseks ei meeldi mulle poesleiduvad atlassist roosad printsessikleidid vaid lihtsad kirjud sitsist igapäevased asjad ja just neid tahaksingi oma tütre garderoobi soetada. Kolmandaks olen oma olemuselt väga ihne ja veeretan iga veeringut peos ning mõtlen alati kolm korda üle, kas ikka pean raha välja käima. Seega valmistab mulle isetegemine ka säästvas mõttes rahulolu ja rõõmu. Neljandaks on sõbrannadel samas eas lapsed ja seega pole väga palju riieid teiste käest saanud. No ja viiendaks meeldib mulle lihtsalt väga õmmelda. Vaja oleks vaid aega ja võimalust oma laat kuskil laiali lüüa.

Aga õmblusblogi sellest vaevalt saab. Kui siis, ehk mõni parem töö saab ette näidatud.

Lumememmud

2012-02-12T13:16:00.004+01:00

Iga päev ehitame uue lumememme. Tänane:Ja Leandro kutsub neid nii armsasti lumememmudeks. Ma pole teda veel parandanud. Nii nunnult lihtsalt kõlab :-)

Liig mis liig

2012-02-11T15:15:00.003+01:00

See on meie jõulupuu rõdul lume all ning eile õhtul jäi pesu õue.

Ööga sadas nii palju, et hommikuks oli kuhi peal.

Luisa - 13 kuud

2012-02-11T15:00:00.002+01:00

Ei hakka ma nüüd uuesti iga kuu mingeid kokkuvõtteid tegema. Aga viimase kuuga on nii palju muutunud, et kohe tahaks kirja panna. Kaalus juurde võtnud ei ole. Ikka täpselt 9 kg nagu viimased kolm-neli kuud. Aga on muutunud kõhnemaks, kuidagi pikemaks ja saledamaks. Küllap liikumisest ja ka hiljuti põetud viirusest, kui tal nädalaks söögiisu kadus.

Konkreetseid sõnu veel ütlema ei ole hakanud. Isegi emme mitte. Aga nüüd ikka hüüab teisest toast väga kindla intonatsiooniga "Eeeeh", mis tähendab "Eemme, marss siia". Näpuga näitab küll kogu aeg ja teab täpselt mida tahab. Kui vale asja kätte annad, riidleb. Oskab pead raputada ei ütlemiseks (aga ka niisama) ja noogutada. Kuigi viimast kasutab aitäh-palun ütlemiseks.

Liigub jätkuvalt tagumikul ja igal pool ringi. Ei karda minna pimedasse tuppa üksi mängima. Ja kui tuleb hellusehoog peale, siis käib sabas ja toeatab pea nii õrnalt vastu mu jalgu. Sülle oskab küsida kaht kätt laiali ajades ja äää-tades.

Aga kõige tähtsamad muutused on liikumises. Eile esimest korda meie igapäevaste harjutuste ajal ajas end kõhuli asendist istuli asendisse. Voodi peal. Täpselt niimoodi nagu ma talle õpetanud olin. Ma olin väga-väga õnnelik. Kahjuks tegi seda vaid üks kord ja teist korda enam mitte, aga see on nii suur samm edasi. Jätkame harjutamist ja saame ka selle verstaposti ületatud.

Kodus panen talle vahel kingad jalga, et aidata tal jalgadel püsida. Nüüd toetab jalgadele. Kui panna, siis seisab toe najal oma kahel jala, kuigi ümberkukkumise oht on suur ja ise istuma ei oska uuesti minna. Kaenla alt kinni hoides teeb käimissamme, mis veel meenutavad küll rohkem kukesamme ja vasak jalg tõuseb alati kõrgemale ning astub kaugemale, parem aga tuleb kuidagi järele. Viimastel päevadel teeb käimissamme ka kahest käest kinni hoides. Vahe on selles, et kaenla alt hoides toetub minu kätele, kätest hoides toetub oma jalgadele ja see on palju raskem.

Õppis ära pealeistutava autoga sõitmise. Ta tuleb sinna peale panna ja siis ta kandadega lükkab. Ja täitsa saab sellega ühest toast teise. Kuigu rooli keerata ei oska ja tihti jalutab ringiratast. Aga harjutus seegi.

Ikkagi peab ütlema, et ta on kuidagi väga kohmakas oma liikumises. Ei tõuse põlvili, ei tiri end üles. Püsti seistes lähevad jalad laiali nagu lehmakesel libedal jääl ja tagasi neid panna ei oska. Kukkudes ei oska käsi ette panna ja käed tunduvad üldse nõrgukesed olema. Aga neid ei oska ma ka kuidagi tugevdada. Mingi toe najal ta ise ei liigu, ei otse ega kõrvale.

Eile õhtul kohtusin ka Itaalia lastemassööriga. Eestist tagasi tulles leidsin internetist tema kontaktid ja helistasin. Leppisime kolm erinevat aega lausa kokku, sest kogu aeg tuli mingi lumine takistus ette. No eile lõpuks tuli ta meie juurde. Ta vaatas last, liikumist, käitumist ja jõudis samadele järeldustele nagu mul endalgi olid. Laps on oma ea kohta hästi arenenud, reageerib, teeb eakohaseid asju, aga tema keha positsioon ja liikumine on "kinni", jäänud väikese lapse tasemele. Ta näitas võtteid, kuidas aidata Luisat ja kuidas ta oma keha ise peab tundma õppima. Vaatame, kas oskan Luisat nüüd paremini aidata.

Hakkab jälle peale

2012-02-10T09:57:00.002+01:00

Kaks päeva sai elu rööbastesse tagasi - poes oli väsket piima ja saia, laps käis lasteaias, päike paistis ja isegi Luisa sai pärast mitut nädalat õue. No ja täna on jälle nii külm tuul väljas ja lumi maas. Ja ilmateade näitab kõikideks järgmisteks päevadeks sama ilma. Huhhh...

Eestlastele pean ütlema, et selline ilm Eestis on normaalne ja mõnus - istud kodus, keerad radikad soojemaks, jood sooja teed ja mõnuled teleka või raamatu ees. Isegi sõbrad tulevad külla ja saab koos teed juua. Siin aga puhub terves korteris tuul, kogu aeg on vatid seljas ja sooja ei saa, elu seisab ja lasteaed on jälle kinni. Ja lastest on kahju, sest nemad istuvad kogu aeg põrandal ja käed-jalad on jääkülmad. Ja veel kord - kombe jäi ju ka Tallinnasse. Nüüd võiks ikka kevad juba tulla...

Kaks karu

2012-02-06T10:56:00.002+01:00

Me lapsed on talveunne läinud. Eile õhtul kell kümme magasid mõlemad ja täna hommikul, kell üksteist, ikka veel magavad. Kahekesi võidu norskavad. Ja mitte ainult täna pole see nii. Viimasel nädalal ärkavad aina hiljem, aga et kohe lõunasöögini magavad...

Ja sadas ja sadas ja sadas...

2012-02-05T22:32:00.004+01:00

... ja ma ei teagi mitukümmend sentimeetrit lund meil nüüd maha sadas. No tõesti palju. Vot nii palju pole minu silmad ka siin lund näinud. Ja isegi Tallinnas ei ole normaalne, et nii lühikese ajaga sajab nii paks lumi maha. Meie pargis polnud teid sisse kõnnitud ja lumi oli mulle põlvini. Niisugune kerge mõnus puhas lumi. Ja väljas on paar kraadi külma. Kõige ilusam ja mõnusam kelguilm. Koolid ja lasteaiad on neljapäevast kinni ja homme ka kinni. Eile õhtul läksime magama ja kuulsime, missugune vaikus oli. Meie vanadest akendest ikka kostab läbi ja tänava ja maantee müra on kuulda. Eile oli tõeline vaikus. Ainult Luisa norskas oma kinnise ninaga.

Täna käisime pargis kelgutamas. Luisa jäi koju. Esiteks poleks ma teda vankriga pargi teise otsa saanud ja teiseks on ta alles viirusest toibumas. Aga pargis oli palju lapsi, nii omi kui võõraid ja kõik nautisid lumemõnusid. Kodune tunne! Ainult Tallinnasse jäänud kombekast tundsime puudust.

See on alles algus...

Nii käisime kelgutamas

See on meie auto, millega pole paar päeva sõidetud

Luisa

2012-02-01T23:01:00.003+01:00

Luisa on meil terane, aga iseloomult väga rahulik tüdruk. Kui pisike oli, ei meeldinud talle kohe üldse kõhuli olla. Väga pahandas. Nüüd aga magab vabatahtlikult kõhuli. Kuigi kõhuli mängida ei armasta. Raamatuid ja vennat ikka vaatab suu ammuli, aga niisama oma asju kõhuli ei aja. Ja sellepärast pole hakanud kunagi roomama. Ega käputama. Kui magab, siis tõmbab oma jalad mõnusasti kõhu alla kõverasse, aga üleval olles põrandal ei tee seda kunagi. Ka käed tunduvad nõrgukesed olevat ja käputamise asendit pole ta kunagi võtnud.

Liikumiseks leidis ta oma mooduse - istuli, lükkab end vasaku käe ja ees oleva jalaga edasi. Meil pole vaipu maas ja nii ta puhastab oma tagumikuga meil kõik põrandad ära. Liigub kõikjal, kuigi kiirus pole just väga suur. Aga oma uudishimu saab rahuldatud ja leiab üles kõik enda jaoks huvtava ja vajamineva.

Luisa ei aja end põlvili ega sikuta kuskilt kinni hoides üles. Vahel on tunne, et kardab. Teinekord paistab nagu ei taipaks üldse, et jalad on tema omad või mis nendega peale hakata. Ka ei oska ta ikka veel end pikali asendist istuli ajada. Me Leandroga õpetame teda iga päev, rullime-keerutame-tõstame-paneme asenditesse, aga ju ei oska me seda õigesti teha. Siiani suurt tulemust pole.

Veel detsembris ei võtnud tüdruk jalgu alla. Tõstsin kaenla alt üles ja temal olid jalad ees nagu istumisasendis. Oma sünnipäeva eel aga hakkas natuke jalgadele toetuma, kuigi alguses pahandas väga. Aga see oli rohkem hirmust. Nüüd toetub jalgadele küll ja on nõus mõnda aega ka toe najal seisma. Üleeile tegi aga meile toreda üllatuse - kui teda hoida kaenla alt, siis esimest korda hakkas üht jalga teise ette panema kõnnisammuks. Siiani ei osanud ta seda teha.

Mina olin detsembris juba mures. Oma Itaalia lastearstile kurtsin nii suvel kui ka nüüd viimase visiidi ajal seda muret, aga tema arvas, et vaja vaid oodata ja küll kõik laabub. Sellegipoolest panin Eestis neuroloogi aja kinni ning käisime teda näitamas. Neuroloog pani diagnoosiks kerge lihaste alatoonus. Andis saatekirja haiglasse uuringutele, aga me ei saanud tuulerõugete pärast minna. Ka massööri juurde saime vaid üks kord.

Ma arvan, et Luisal pole mingit tõsist haigust, mida Eestis uurida taheti. Pole ma märganud tema juures ühtegi anomaaliat või kummalisust või midagigi haigusele viitavat. Aga arvan, et tal on loomu poolest vähe uudishimu ning vajab stimulatsiooni ja õpetust. Kõik mis minu arvates talle vaja on, on võimlemist, massaaži, harjutusi. Aga ise ma ei ole just kõige pädevam seda tegema. Oleks vaja kord-kaks nädalas pool tundi õigeid harjutusi või nädal-paar igapäevast intensiivset tegelemist ja ta jõuaks oma eakaaslastele järele. Nüüd otsisin ja küsisin, küsisin ja otsisin ning sel nädalal tuleb üks lastega tegeleja teda vaatama. Vaatab, kas saab ja on vaja kuidagi aidata. Ja ka ujuma läheme kindlasti uuesti.

Kui nüüd keegi arvab, et äkki ootan aastaselt liiga palju, siis võib nii arvata küll. Mina olen selle poolt, et iga laps on erinev ja lapsed peavad omas rütmis ja kiirusel arenema. Tagant ei taha sundida. Aga on mingid verstapostid, kuhu peaks teatud eas jõudma ja kui pole jõudnud, siis peaks mõtlema, et miks nii. Ise mõtlen ja mõtlen, et kas sai miskit valesti tehtud. Tunnistan ausalt, et ehk olen olnud temaga liiga mugav - ta lihtsalt oligi selline rahulolev laps. Ehk oleksin pidanud rohkem teda kõhuli kräunutama või tõsisemalt talle abi otsima. Kuidas saab olla, et kaks last samas perekonnas liiguvad tagumiku peal. Kas tõesti on see nende mõlema rahulik iseloom või on see liikumisviis kuidagi päritav.

Seniks aga täname kõiki kaasaelajaid ja nõuandjaid. On tõesti armas, et meie pärast muret tunnete, kuigi loodan, et põhjust tegelikult ei ole. Loodame, et kevadeks hakkab käima - polegi vaja vähemasti talvesaapaid osta. Lõpeks näen Leandro näitel, et kui ka ei rooma ega käputa, siis areng ei kannata. Leandro on meil oma ea kohta väga, isegi liigagi mõistlik, arukas ja taibukas poiss. Kui järgmine samasugune tuleb, siis ei pea me kohe kindlasti muretsema vaid võime end lugeda õnnesärgis vanemaiks.

Luisa liikumisviis on selline:

Mind üldse ei üllata...

2012-02-01T12:03:00.004+01:00

... et eile sadas lumi maha. Väga ilus oli. Hakkas hommikul rahulikult sadama ja õhtuks oli park valge. No täna sajab lausvihma peale ja pole enam sugugi nii ilus. Küll aga oli see üllatus riminlastele. Jälle räägiti et umbes kakskümmend aastat pole siin lund sadanud ja nüüd siis selline segadus. Tühjagi. Mina olen siin elanud viis aastat ja iga talv on lumi maha tulnud. Pigem on see siin normaalne kui erand, et korra talve jooksul saab maa valgeks. No minu jaoks vähemasti küll.

... et alustame uut aastat lasteaias jälle valsitaktis. Pärast Eestist tulekut sai Leandro nädala lasteaias käia kui nüüd on jälle kodus. Paistab, et tegemist on gripilaadse viirusega - natuke köha, nohu, palavik, silmad märjad. Viirus sellepärast, et päevase hilinemisega sai selle ka Luisa. Kuigi tema tervis on vist tuulerõugetest veel nõrgestatud ja tema palavik oli tõsisem. Aga nüüd oleme raskemast üle saanud ja jääb vaid nohu-köha ravida. Luisal on veel küll palavik, aga enam ei küüni üle 38 ja ta on palju paremas tujus. Nende tatiste ninade pühkimisest sain ka ise nohu ja kurguvalu. Viirus...

... et teise lapse uued oskused tunduvad normaalse arenguna. Esimese lapsega oli iga uus oskus kui sündmus ja pidupäev - näe, millega täna hakkama sai. Teisega tead juba, et see on selles eas normaalne. Siiski teeb see palju rõõmu. Luisa ei räägi ega kõnni, aga vaatleb ja õpib hoolega. Haiguse ajal vaatas, kuidas Leandro tegi inhalaatoriga nohuravi. Nüüd panen talle maski ette ja istub kui kukupai ja hingab. Siis vaatas, kuidas Leandro taskurätik nina ees hoolega nuuskab. Ta meil nuuskab keskendunult ja tõsiselt ja korralikult. No Luisal pühin ka taskurätiga nina ja ta nii hoolega puristab sinna sisse. Et telefon pannakse kõrva äärde, see on ka selge. Oskab käsi silmade ette panna ning siis need ära võtta ja rõõmsalt naerda. Iga päevaga tuleb mingi uus oskus. Vahva!

Lisa: Unustasin mainida kaks asja veel - Luisa käib ja muudkui koputab kinniste uste taga. Ning teine uus oskus on oma näppu ninna toppides nalja teha. No Leandro pole kogu oma elu jooksul näppu ninna toppinud, liiga esteet selliseks tegevuseks. Võib ainult järeldada, missugune pisike põssa see Luisa on :-)

Prrr... kui külm Itaalias on...

2012-01-18T12:04:00.001+01:00

Tagasi...

Sünnipäevapidu (vol 2)

2012-01-16T23:27:00.001+01:00

Sünnipäevapidu (vol 1)

2012-01-14T20:43:00.000+01:00

Aastase mõõdud

2012-01-13T21:38:00.000+01:00

Pikkus: 75 cm

Kaal: 9 kg

Hambad: 4tk

Jõulud võõrsil

2012-01-13T15:00:00.000+01:00

Mul on Itaalias sõbranna, kes igal aastal tuleb Eestisse jõuludeks. Mõnikord suvel ei käi, aga jõulude ajal on kui viis kopikat kohal. Ilma eranditeta. Kui sügisel lapsed lasteaeda lähevad, siis tema esimene küsimus lasteaia juhatajale on, et millal toimub jõulupidu, et ta saaks sellele vastavalt kojusõidu piletid ära osta. Ma algul pidasin seda tema kapriisiks. Tema ütleb, et mis jõulud need Itaalias ilma lumeta ja jõuluvanata on. Istutakse mehe vanematega jõululõunasöögiks laua taha, aga see ei erine sugugi igapühapäevasest istumisest. Ei mingit pühalikku püha. Tema tahab oma lastele jõulumuinasjuttu ja seda leiab vaid Eestist.

Nüüd saan temast aru.

Miks ma seda praegu kirjutan. Sest see mõte sai selgeks nüüd kodus Eestis olles. Enne jõule ja jõulude ajal lugesin huviga teiste mujalelavate eestlste blogisid. Igal olid jõuludega seoses omad mured, traditsioonid ja rõõmud. No ja lumi tuli ju ka meie kohalejõudes maha.

Ka mina mäletan oma lapsepõlvest imelist imedega jõulumuinasjuttu. Kui isa läks suusatama just alati siis, kui jõuluvana tuli (aga ega me väga ei imestanud ka - ta meil käiski tihti suusatamas). Ja kui midagi ei olnud saada, siis jõuluvana kingikott nüüd küll tühi ei olnud. Ja luuletusi pidi lugema. Ja ootusärevus oli meeletu. Ja üllatusmoment kinke avades oli alati väga suur.

Ma ilmselt olen suureks kasvanud ja kogu see muinasjutuloor on nüüdseks kadunud. Aga ikkagi otsin jõuludest seda imelist sooja üllatusetunnet. Perega koosolemise tunnet. Püha tunnet. Ja oma lastele tahaksin ka justnimelt sellist muinasjuttu luua.

Aga Itaalias ju pole sellist muinasjuttu ja mul on nii raske näha pidulikkust ja pühalikkust ja imesid nende võõraste traditsioonide taga. Selge see, et ma ise suudan oma pere jaoks omad traditsioonid luua ja ma teen seda nii hästi kui oskan. Aga ikkagi jääb mul alati pärast jõule hinge selline väike tühi auguke. Midagi nagu jäi puudu. Loomulikult ei jää midagi puudu mu lastel, sest nemad ei oska seda midagit ju juurde tahtagi. Ja pealegi on nemad pisikesed - nende jaoks on kogu elu alles muinasjutt.

Ma vahel ikka loen Perekooli, et Eesti mammade ja laste eluga kursis olla. Kogu november-detsember on täis postitusi, kust osta lapsele jõuludeks pidulik kleit, kingad, lipsud, ülikonnad. Mida teha kilode kaupa koju saabuvate kommidega. Kui palju kingitusi keegi saab ja missugused kingitused keegi ise teeb. Olgu, olgu, kommertsvärk, eks ole. Aga mina ei pidanud muretsema pidulike kingade või ülikonna pärast. Mina ei pidanud muretsema, kas mu lapsel kõiki neid erinevaid jõuluvanasid nähes luuletus ikka peas püsib. Ja ei pidanud muretsema, kuidas seletada lapsele, et komme võib süüa ühe päevas (no nüüd on õppinud neid ka sööma). Ma ei teagi, kas ma tahaks nende asjade pärast muretseda. Kui Eestis elaksin ja muud elu näinud ei oleks, kiruks koos teistega nendel teemadel kaasa. Aga nüüd, kus neid muresid ei ole, natuke nagu igatsen neid taga.

Leandro käib esimest aastat lasteaias. Ma ka ootasin huviga, et missugune see nende jõulupidu olema saab. Lugedes teiste blogisid oli minu ootus suur. Aga võta näpust, pettusin. Jõulupidu toimus kolmapäevase päeva hommikul kell kümme. Kella üheksaks viidi lapsed lasteaeda ja siis algas don D (ei meeldi ta mulle kohe üldse) peetav missa lastevanematele - et lapsevanemaid spirituaalselt jõuludeks ette valmistada. Kell kümme aga algas suures rühmaruumis etendus. Neil oli seal lava pandud ja siis toolid seal ees. Toolid üksteise seljataga ja lava suhteliselt madal. Esimene rida nägi, ülejäänud mitte. Emad-isad ronisid jalgupidi toolidel, et oma lastele hüsteeriliselt lehvitada, neid pildistada ja filmida (üks ema näiteks nägigi kogu oma lapse jõulupidu vaid läbi ipadi ekraani). Lapsed olid tublid, esinesid nagu ettenähtud. Etenduseks, pole ilmselt raske arvata, oli Maarja-Joosepi teekond ja Jeesuslapse sünd. Etendus venis väga, kogu aeg kardinad kinni ja lahti. Olgu, see selleks - režissöör oleks võinud oma tööd paremini teha.

Aga minu laps läks lasteaeda tavalisest dressis ja valges kitlis. Ei mingeid pidulikke kingi. Ei mingit kommipakki, luuletust ega jõuluvana. No üleüldse polnud see asi pidulik ega kuidagi eriline. Just sellest erilisest tundsingi puudust.

Siinmail pole kombeks, et kellegi töökoht teeb jõulupidu. Vähemasti minu teada mitte. Ei mingit kingitust issi või emme töö juurest, linnavalitsusest ega linnahalli kontserdilt. Jõuluvanasid meil ka pole. Kingid tulevad 25nda hommikuks kuuse alla ja nii neid siis seal pidžaamas lahti harutataksegi. Aga millegipärast tundub, et õhtul kuuse (elektri)küünlavalguses tundub see asi kuidagi müstilisem ja erilisem kui hommikupäikese käes kingiavamine. (No kes mul keelab muidugi jõuluvana tööle saata õhtul).

Pikk ja rahulolematu jutt tuli. Ei teagi, miks selle üldse kirjutasin. Lihtsalt oleme sel korral Eestis väga kodused ja täpikeste tõttu vähe inimesi näinud, mul on liiga palju aega olnud üksi olla ja mõelda. Kogu jutt selleks, et võibolla pean mina ka hakkama sügiseti jalgu trampima ning nui neljaks lastega jõuludeks Eestisse nõudma, et jõulumuinasjutust osa saada. Aga võibolla polegi küsimus üldse pühas ja erilises ja imedes - ehk on küsimus vaid koduigatsuses, mis lööb eriti valusalt välja jõulude ajal, sest siis tahaks perega koos olla. No omad traditsioonid peame me omas peres ise looma. Pean lihtsalt õppima armastama jõule ka niimoodi - lumeta, jõuluvanata, verivostita... Aga mul on soe, päike, oma pere, preseped iga maja õuel ja rannas, jõulukaunistustega linn, kus õhtul jalutada ja kuuma šokolaadi juua, jeesuslaps ja missal rahu märgiks võhivõõraste käesurumine...

Palju õnne, kallis Luisa - 1 aasta!

2012-01-11T10:28:00.001+01:00

Meie kallis tüdruk on juba aastane.

Luisa on iseseisev ja jätkuvalt tõsine tüdruk. Et teda naerma saada, tuleb teda lõua alt kõdistada - see trikk on Leandrol hästi selge. Naeratab aga meelsasti ja ei võõrasta sugugi. Nägudemaailm on väga lai ja paneb meid alati naerma. Ta oskab nii armsasti nina naeratades kirtsutada ja sellist häbelikku nägu teha - vaatab otsa, siis maha ja siis altkulmu ja vuntsi all naerdes jälle otsa. Meil lõbu laialt. Oma kiindumust väljendab pannes pea kellegi sülle või rinnale või üldse toetades oma pea kellegi vastu - nii õrnalt-õrnalt.

Liikumisega pole lood nii head. Oskab tagumiku peal edasi liikuda, aga mitte väga kiiresti, kuigi ühest toast teise juba jõuab. Ise end püsti ega põlvili ei tõmba, pikaliasendist istuli ei saa. Kõhult seljale ja seljalt kõhule oskab keerata aga ei armasta end rullida. Neuroloog arvas, et muidu on hästi arenenud ja väga terane oma ea kohta, aga liikumise osas läheme uuringutele. Ju tal on natuke harjutusi ja abi vaja.

Luisa on üks terane tüdruk - näitad midagi ette ja piisab ühest korrast kui oskab oma eale kohaseid asju järele teha. Väljaarvatud liikumine. Me ikka Leandroga iga päev roomame ja käputame talle ette aga ei võta vedu. Muidu meeldib talle istuda ja asjadega sahmerdada, neid vaadelda, maitsta, katsuda. Tähelepanu ja sülle nõuab vaid siis, kui on haige või tunneb end halvasti. Väga mugav laps. Kuulab sõna kui öeldakse ei.

Selgeks oskab end hästi teha - muudkui näitab näpuga asjade peale ja tahab teada, mis need on. Järele ei oska veel öelda ja üleüldse ei ole tal ühtegi arusaadavat sõna kasutuses. Aga oskab käega kutsuda ja selge on ka sülleronimise nõue.

Luisa lemmikuteks on pehmed mänguasjad. Ta oskab neid hästi kallistada ja paitada. Ka palli oskab visata ja autosid lükata. Linaga peitust meeldib talle mängida voodis enne magamaminekut. Kui Leandro tema juures konna moodi hüppab, siis Luisa naerab ja teeb kraak-kraak järele.

Ta paistab olevat üks rahul, rahuololev ja õnnelik üheaastane tüdrukuke! Palju õnne!

PS! Esimese aasta sünnipäeva pildid on täpilised. Muidu poleks sellist pilti siia pannud, aga no kui nii tähtis päev, siis ehk annab mulle tulevikus andeks...

2012-01-06T12:25:00.003+01:00

Leandro

Leandro käis paar päeva tagasi esimest korda kinos. Issiga. Vaatasid filmi Karupoeg Puhh. Ootasin ja valisin seda esimest filmi hoolega. Need viimased kinomultikad tundusid tema jaoks liiga kiired, kärarikkad ja rasked olevat. Aga vot see film sobis hästi - vaikne, rahulik, lihtne ning kestis alla tunni. Leandrole meeldis kinoskäik väga ja arvas, et võiks teine kordki minna.

Leandro on end selle siinoldud aja jooksul jaganud võrdselt kodu ja vanavanemate vahel. Ise teatab, et tahab vanaema juurde jääda ja ei taha emme-issiga koju tulla. No vanaemaga on vahva ka - mängivad päev otsa, käivad õues ja tähelepanu on ainuisikuliselt Leandro oma.

Luisa

Luisal aga lõi nüüd välja täpihaigus ning jäime koduseks. Vaatame, kas järgmiseks nädalaks planeeritud võimlemine-massaaž õnnestub ära teha. Ja kui täpiline ta oma esimese aasta sünnipäevafotodel olema saab :-)

Kui alul oli magamisega probleeme, siis nüüd on natuke rahulikum. Ei tea, kuidas selle kiikuva voodi siit Itaaliasse saaks :-)

Lendamine läks temaga ka hästi - esimest korda lendas ilma rinnata. Ei juhtunud kõrvadega midagi, ta ei saanud arugi, et tõusime või maandusime. Ja magama jäi süles päris hästi.

Muinasjutuline uus aasta!

2012-01-03T11:11:00.000+01:00

Head uut!

2011-12-31T15:01:00.002+01:00

Kõigile head uut aastat!

Meie uus aasta tuleb seekord Eestis. Tunni võrra itaallastest varem ;-)

Jõulukingitus

2011-12-23T11:49:00.002+01:00

Leandrol oli kolmapäeval lasteaias jõlupidu. Kingituseks tõi kaasa tuulerõuged. Eks me juba rohkem kui kuu ootame, et millal tema ja saime siis parasjagu pühadeks. No mis seal's ikka - head rahulikud kodused pühad. Nüüd hoiame hinge kinni, et mis päeval Luisal täpid välja tulevad ja kas läheb ikka sõiduks aasta lõpus või mitte.

Jagatud mure...

2011-12-20T08:59:00.007+01:00

... on pool muret ehk et niipea kui jõudsin blogisse postituse panna, hakkas liikuma. Esialgu küll veel tasapisi, aga teadlikult. Ja sugugi mitte käpuli. Ikka tagumikul nagu Leandrogi. Meil on need lapsed ikka väga ühe vormi järgi tehtud :-)

PS! Taustal kostev undamine on nädalavahetuse tuuline ilm.

Mõõdud

2011-12-14T16:42:00.001+01:00

Kaal: 9 kg

Pikkus: 73 cm

Hambaid: 3

Käisime Luisaga arsti juures mõõtmas-kaalumas. Minu kodune kaal pakub talle juba üle üheksa kilo. Kolmas hammas lõikus möödunud nädalal ja nüüd on juba päris hästi paista. Kuigi ööd on veel natuke virilad.

Kurtsin arstile ka oma muret. Nimelt olen viimased nädalad mõelnud, et Luisa on oma arengult täiesti normaalselt arenenud - teeb kõik mida üheteistkümne kuune peaks tegema. Välja arvatud liikumine. Liikumise osas on ta mitu head kuud arengust maas - seitsme-kaheksa kuuse tasemel. Ka Leandro omal ajal oli vähe aeglasem teistest, aga aastasena oskas ikka käest kinni ja toe najal käia, sai end ise istuli aetud ning tagumikul edasi liigutud. Luisa on aga väga paikne tegelane. Mingil omal moel ikka liigub, aga küsimus on sentimeetrites. Viimastel nädalatel on palju parema meelega kõhuli. Kõhu peal keerutab ümber oma telje ja suudab ka tagurpidi lükata. Nüüd ajab ka käed sirgu kõhuliasendis. Aga millegi najale end ei sikuta, põlvili ega käpuli ei aja. Veel paar nädalat tagasi ei võtnud üldse jalgu alla, ei kaenla alt kinni hoides ega toe najale pannes. Jalad olid justkui keedetud spagetid. Siis proovisin kingadega ja natuke aega seisis. Nüüd panen seisma, siis mõne hetke millegi najal seisab, kuni jalad ära vajuvad. Eks ma ikka emana olen mures, et kas kõik on korras. Suudan ka ennast süüdistada, et äkki oleksin pidanud miskit teisiti tegema.

Arst aga rahustas mind, et kuna ta on väga, tõesti väga rahuliku loomuga, siis ta lihtsalt ongi aeglasem. Käskis teda kõhuli panna, talle raamatuid, pilte, mänguasju näidata. Ta ei peagi liikuma kõhuli asendis, peab lihtsalt hakkama oma keha tunnetama. Tõesti on selline tunne, nagu ta ei saaks aru, et jalad on tema omad - ta ei oska nendega midagi peale hakata. Vot ei teagi, kas usaldada arsti ja oodata. lasta tal rahulikult omas tempos õppida.

Võibolla ma mõtlen ja reageerin üle. Lihtsalt ei tahaks, et üks hetk avastan end situatsioonis, kus oleks varem midagi teha saanud, aga ma ei teinud, ei osanud kuhugi pöörduda. No eks ootame veel selle kuu ka ära, ehk ikka hakkab liikuma. Teised käivad samavanade lastega linnas jalutamas isegi ilma käruta juba. Meie lapsel on alles kombeotsad tagasi keeratud ja pole saapaidki. Niimoodi istuvana näeb ta omavanustest noorem välja.

Palju õnne, Luisa - 11 kuud!

2011-12-11T21:58:00.002+01:00

Teine advent

2011-12-05T23:23:00.002+01:00

Leandro oli nädal aega kodune. See oli päris mõnus nädal - tegime vahvaid jõulukaunistusi ja kaks last said omavahel palju koos olla. Pühapäevaks oli ta juba piisavalt traksis, et külalisi vastu võtta. Toimus ühine piparkoogitegu ning kõik kaheksa last nautisid seda väga. Omatehtud koogid maitsesid pärast õhtusööki nii hästi, et isegi jäätisest öeldi ära :-)

Mina aga sain kätte oma jõulukingituse - õmblusmasina. Oi küll ma olen õhevil ja rahul. Õmblusblogi sellest ei saa, aga kui miskit eriti hästi välja tuleb, eks siis näitan ka. Praegu on harjutamise ja proovifaas.

Küsin nõu

2011-11-28T21:57:00.002+01:00

Näen, et meil nii agarad kommenteerijad ja kasutan võimalust ning küsin nõu. Kuidas teised mitme väikese lapsega vanemad on laste koosmagamise lahendanud?

Meie korter oli paras poissmehele ja kahekesi mahtusime ka kenasti ära. Kolmekesi olles oli juba vaja natuke sättida ja neljakesi on vaja korralikult läbi mõelda. Meil on kahe magamistoaga korter. Hetkel magab Leandro oma kõrges voodis oma toas ja Luisa võrevoodis meie toas. Arvasin, et mõne kuu pärast võiks proovida juba neid koos ühte tuppa magama panna. Õhtul magama lähevad nad ühel ajal ja see polekski nagu probleem. Voodi mahutaksime ka ära, teise voodi alla. Aga kuna võrekal on rattad all, siis seda saab ka vajadusel liigutada.

Mis mind aga mõtlema paneb ja millele ma lahendust ei leia on päevauned. Leandro tuleb lasteaiast kell üks ja kell kaks panen mõlemad lapsed päevaunele. Aga Leandro ei jää enam iga päev magama. On rohkem päevi kui ei maga kui neid kui magab. Ta loeb rahulikult voodis raamatuid või mängib ja kui on natuke puhanud, luban tal riidesse panna ja voodist ära tulla. Aga Luisa magab kaks-kolm tundi päevaund. Ma ei saa ju ainukest tuba, kus kõik mänguasjad ja raamatud on, kinni panna ja Leandrole teatada, et mängida ei saa, kuna Luisa magab. Ei saa ka mänguasju mujale tõsta, sest ruumi pole. Kas peaks Luisat hakkama õpetama magama päevaund meie suures voodis? Ta on meil selline, kes tahab oma voodis magada, tal seal oma täpne asend ja kui väga häda käes, siis saan teda natuke kõigutada ka. Kuna päeval jääb ise ilma probleemideta magama siis väga ei julge ka rütmi või kohta muuta, sest äkki pärast enam ei jää ja see oleks veel suurem probleem.

Mis teised väikelaste vanemad tegid/teeksid? Ootaksid veel selle ühte tuppa kolimisega? Võib-olla tõesti peaks ootama ... Mulle küll meeldiks, et lapsed magaksid lastetoas...

Esimene advent

2011-11-28T14:31:00.003+01:00

Piparkoogid

Meil on traditsiooniks esimesel advendil teha esimesed piparkoogid. Nii ka sel aastal. Oli ilus plaan, et kõik lapsed tulevad koos piparkooke tegema, aga kuna Leandrol oli palavik ja nädal tagasi lasteaias tuulerõugete puhang, siis kartsime hullemat ja säästsime külalisi. Kaks päeva oli palavikku (alla 38), täna enam mitte, aga ka ühtegi punni pole tulnud. Ei olnud tuulerõuged vaid paistab, et lihtsalt külmetus. Aga piparkooke tegime Leandroga sellegipoolest (meie laps palavikuga on kui tavaline laps - ei maga rohkem, sööb vähe ja ei virise). Sel aastal tegin kokku kolm kilo taigent, pool kilo tegime Leandroga ära. Ülejäänu ootab ka teisi küpsetajaid ja küll me enne jõule selle ära lahendame.

Kolmepoolene on juba päris asjalik piparkoogi tegija. Rullib, kasutab vorme, tõstab ise kõik plaadile, pintseldab. Kahjuks jagub siiski huvi ja kannatust vaid ühe plaadi jagu.

Disney show

Laupäeval oli meil eriline päev. Me sõitsime Leandroga Disney etendust vaatama, Luisa jäi nonnidega koju. Luisa veetis pea terve päeva nonnide juures (ta on meil hästi rahulik ja väga kerge laps, kindla päevarütmiga, sööb kõike, ei võõrasta), Leandro aga veetis päeva emme-issi, sõprade ja multikategelaste seltsis. Rahule jäid kõik ja kohe väga :-)

Kiku

Ajaloo huvides olgu üles märgitud, et täna paistis Luisa suust esimese hamba kõrval ka teine. Tegelikult hammast paistab veel vähe, aga auk on olemas. Sel korral oli palavikuta või vähemasti ei näinud ma vajadust kraadida. Kui oligi palavik, siis madal. Ühel õhtul oli vähe viril ja täna öösel ärkas kah iga tunni tagant. Aga lõppkokkuvõttes läks päris kergelt.

Zorro

Triinu-Ato-Greta ema alles kirjutas väikeste poiste kangelastest. Kui sõbrantsidel jooksevad printsessid ja baleriinid kodus ringi, siis meil on selline tegelane. Zorro. Zorrot etendust nägi ta sügisel lõbustuspargis. Seal oli see päris hästi tehtud - Zorro kappas uhkel mustal hobusel ja loopis nuge, tulistas pauguga püssi ning joonistas igale poole Z-d. Ei teagi, kust Leandrol see nüüd meelde tuli, aga kohe ise küsis, et emme, ma tahaks Zorro maski. No ega ma ka kade pole - loomulikult on minu poja soov minu jaoks käsk :-)

Samas on Zorro mängud väga armsad. Tema mõõgaga ei vehkle ega tulista. Temal on selline mõnus mäng. Emme, sina oled malandrino (paha mees), aga hea malandrino. Mina tulen kaugelt ja sina näed mind. Siis tuled sa mulle külla. Mis sa sooviksid - pannkooki? Ma teen kohvi ka. Istu siia, ma katan laua ära. Sa võid siia minu koju tuttu ka jääda. Vaata, hobusele anname ka pannkooki. Jne. No selliseid mänge võin ma ju kaasa teha. Mõõgaga vehelda ausalt ei viitsi.

Sangue di Gesu*

2011-11-22T11:28:00.004+01:00

Sangue di Gesu* laulis Leandro eelmisel nädalal mängides omaette. Ma küsisin, et mis laul see on? Nunn MG laulab seda laulu, vastas poja. Nojah... Käis ettevalmistus pühapäevaseks festaks.

Leandro lasteaia nimi on Cristo Re ja pühapäeval oli ohhh... ma ei teagi mis see eesti keeles on - Tema pühaduse püha? Noh, igal juhul organiseeris lasteaed missa ja sellele järgneva festa. Lasteaias on olemas oma kabel. Kell kümme olid kõik lapsed ja vanemad kohal ning algas missa. Lapsed istusid ilusasti väikestel toolidel altari kõrval ja vanemad vaatasid neid heldinud pilguga. Missa viis läbi preester, kes käib seal nö alati missasid läbi viimas - räägib vähe lihtsamate sõnadega, on kannatlik ning manitseb lapsi. Mulle tema kõneviis väga ei meeldinud ja loodan, et Leandrol kõik kahe kõrva vahele kinni ei jäänud. Missa ise meenutas sellist Ameerika mustanahaliste gospel-jumalateenistust - lapsevanemad lugesid ette, preester rääkis ja vahepeal laulsid lapsed nunna kitarrimängu saatel. Sealt ka siis see Sangue di Gesu. Meie poja laule veel peast ei teadnud ja kaasa ei laulnud, suuremad aga küll ja väga hoogsalt.

Pärast missat oli lasteaia ruumes väike hommikuoode - kuum šokolaad ja saiakesed. Väga armas. Vanemad said rääkida omavahel ja kasvatajatega, lapsed mängisid ja näitasid oma töid. Toimus ka heategevuslik loterii.

Vot sellised üritused siis katoliiklikus lasteaias.

* Jeesuse veri

Lisaks:

Igaks juhuks kirjutan siia juurde, et ega need lapsed ainult usuteemalisi laule lasteaias ei laula. Kitarriga nunn on meie lapsele nii sügavat muljet avaldanud, et poja igaõhtuse hambapesu rituaali juurde kuulub ka väike kontsert. Seisab Leandro vannitoas peegli ees, on aeg võtta riided seljast. Valget alussärki ei tohi päris ära võtta. See kohendatakse pähe, natuke tukka välja ja nii see paljas poiss, ettekujutataval kitarril laulabki igal õhtul loo seitsmest pöialpoisist ja Lumivalgekesest. Ise teatab, kuidas ta on nunn MG. Meil igal õhtul nalja nabani :-)

2011-11-22T11:25:00.001+01:00

Ühehambanaeratus

Lumivalgeke

Luisa käis jahuga mängimas

2011-11-17T08:39:00.002+01:00

Lemmik

2011-11-15T15:07:00.003+01:00

"Minu lemmik!" hüüdis Leandro, kui nägi ülesärganud Luisat.

***

"Ma olen sõnakuulelik ja väga tubli (sono obbediente e bravissimo)" konstanteeris Leandro, kui nonna teda tänas ja kiitis, kui ta nonnale palutud asja tõi.

Kaks koos

2011-11-14T14:53:00.002+01:00

Kiigel

Vastuseks eelmise postituse kommentaarile panin siia pildi. Mina vaatan lapsi ja sarnast ei ole neil kohe üldse mitte midagi (va kombe). Kõik - pea kuju, nägu, silmad, suu, põsed - kõik on erinev. Aga midagi peab ju ikka olema. Ehk siis kui kasvavad, saab paremini aru. Praegu on küll kui tilk vett ja lihtsalt käbi - igaüks omamoodi :-)

Merenda pargipingil

Palju õnne, Luisa - 10 kuud!

2011-11-11T12:36:00.003+01:00

Vanus: 10 kuud

Pikkus: peab ära mõõtma

Kaal: kaalul on patarei tühi, peab uue ostma

Hambad: 1

Nii, hakkab juba aastale lähenema.

See on nüüd periood, kus on natuke lihtsam ja natuke raskem ka. Lihtsam, sest lapsed saavad omavahel läbi, omal moel mängivad koos või vähemasti köidavad teineteise tähelepanu. Lihsam, sest laps on huvitatud ümbrusest, aga tema tähelepanu on veel lihtne hajutada. Samas raskem, sest hakkab juba oma nõudmisi esitama ja päris häälekalt, magamaminek on muutunud pööraseks ning öösiti on tunnike-paar üleval. Imetamine, just öösiti, on minu jaoks muutunud kurnavaks.

Magamisega on jah nii, et hommikuti magab tavaliselt ühe lühikese une vankris õues jalutades. Pärastlõunal jääb ise magama, ei ole probleemi. Viimasel nädalal on päraslõunased uned ka pikemaks veninud ja see on väga tore. Aga õhtuti, kui on aeg magama minna, nutab.Ja kui kord magama jääb, siis unefaaside vahetudes ärkab ja nutab jälle. Sel nädalal tõstsime uneaega varasema peale, eks näis, kas aitab. Ja öösiti ärkab tihti, aga kui on ära söönud, siis jääb ärkvele ja ei maga. Meie vahel magama ei jää. Tahab oma voodis olla. Aga mitte niisama voodis, vaid kõikuvas voodis. Nii mul ongi biitseps ja triitseps elu parimas vormis, sest vahel veedan öösel mitu tundi voodit kõigutades. Nii kui seisma jätan, hakkab vigisema ja kui kohe ei reageeri, siis nutma. Aga ei taha, et ta teised ka üles ajab.

Sööb, aga mitte alati hea isuga. Mina olen talle siiani ikka pappasid pakkunud, aga kui lugesin, et teised temaealised söövad juba korralikku tükilist toitu, siis olen ka julgemalt pakkunud. Kuigi kõhu saab täis ikkagi püreest. Uutest asjadest sel kuul on menüüs jogurt ja see maitseb talle hommikusöögiks hästi. Muna on ka natuke proovinud ja ei juhtunud midagi. Pasta talle aga endiselt ei meeldi.

Liikumistrajektoor on väga väike - istuli ümber oma telje. Paneb aga käe maha ja lükkab ja keerutab. Liigub niimoodi ka tagurpidi, aga ei ole veel leidnud moodust edasi saamiseks. Eks näis, kas hakkab tagumikul hüppama nagu tegi Leandro või hakkab kätega end edasi tõmbama. Käpuli asendit isegi ei proovi. Vahel saab istumisest kõhuli, aga see on rohkem nagu kukkumine. Roomamisest ei tule ka midagi välja. Püsti ennast ei tõmba ja ei seisa ka toe najal. Küll aga teeb joogat - lemmikharjutus on istuda jalad sirgelt ees ja siis suu vastu varbaid panna. Siis jälle tõuseb istuli, naerab laia suuga ning tagasi painutama.

Selgeks on saanud käega ciao-ciao tegemine ja lehvitamine. Samuti hakkas plaksutama. Asjad käivad ühest käest teise, annab asju ka teistele ning võtab tagasi. Palli ja asju oskab visata ja tänu sellele on meil põrand pidevalt ühtlase mänguasjakihiga kaetud. Väga vahva mäng on mänguasjade selja taha viskamine ja siis nende otsimine.

Mingeid arusaadavaid sõnu pole kasutusel ja mingeid uusi häälitsusi ka ei ole tulnud. Ei oska näpuga näidata mingeid konkreetseid asju.

Leandrole meeldib Luisaga mängida ning talle nalja teha. Kui päeval ütlen, et on aeg minna magama, siis palub, et las ma viis minutit veel mängin Luisaga. Kui vanni on minek, siis ikka Luisaga. Uksest ei saa kunagi välja minna enne, kui Luisa on musi saanud. Ja kui Luisa juhtub magama, siis annab mulle ühe musi minu jaoks ning ühe musi, mille pean hiljem Luisale edasi andma. Kui lasteaiast koju tuleb, siis jookseb kohe täies riides Luisat kallistama. Leandro teab ka kõige paremini, mis Luisat naerma ajab. Neil on juba mingid omad mängud kujunenud, mida mõlemad naudivad. Väga armas on kahte last koos kasvamas näha ning nüüd oskavad nad juba koos olla.

Uus soeng

2011-11-08T22:11:00.003+01:00

Täna toimus täiesti enneolematu sündmus - Leandro oli nõus tulema juuksurisse ning lubama oma juukseid lõigata juuksuril. Seni pidin seda tööd tegema mina ja mul ei õnnestunud tema soengud sugugi hästi. Leandro jaoks on juuksed väga tähtsad. Titena oli tal vaja emme juukseid, et rahuneda ja magama jääda. Siis õpetasin talle tema enda juukseid katsuma ja tegelikult silib ta neid siiani kui on väsinud või mõtleb või on keerulises olukorras või võõras keskkonnas vaja rahuneda. Juukseid ei tohtinud isegi pesta. Juuste pesemiseni jõudsime alles hiljuti ning nüüd käib ka see ettevõtmine ilma nututa - ta paneb omale maski pähe ning naerab. Juukseid sai tal pikka aega lõigata ainult pisikeste tite küünekääridega teleka ees. Siis ostsin masina ja pika veenmise peale võisin ka masinat kasutada. Aga mulle ei meeldi siilipea ja ma ei tahtnud masinaga lihtsalt üle pea käia, tahtsin soengut. Nii ma siis sorkisin ja sonkisin kuni villand sai. Kui ise oma juuksed lühikeseks lõikasin, siis küsisin, kas tuleb minuga juuksuri juurde ja vastas jah. No ega ma seda endale kaks korda öelda lasnud. Kahjuks ei leidnud kohe sobivat päeva ja hetke. Aga täna käisime ära ja ta oli täiesti rahul käiguga. Lubas järgmine kord jälle minna. Uhhh... poiss on täitsa mõistlikuks juba kasvanud.

Uue soenguga poiss aga on kohe ilus!

Kastanipidu

2011-11-07T09:48:00.003+01:00

Eile korraldasid lapsevanemad lasteaias kastanipeo. Ilm lubas küll tulla vihmane, aga tuli vaid paar tilka ja tegelikult oli mõnusalt soe pärastlõuna. Pidu toimus lasteaia tagahoovis - seal käivad lapsed vahel jalutamas aga see pole nende tavaline mänguplats. Hoov nimelt on väga suur. Kohal oldi peredega - mõlemad vanemad ja ülejäänud pere lapsed ka. Seega oli rahvast omajagu, aga mahtus hästi ära ja küünarnukitunnet ei tekkinud. Lapsed otsisid puude alla puistatud kastaneid, siis vanemad küpsetasid neid ning söödi kastaneid ja merendat. Lapsed said terve pärastlõuna õues joosta ja mängida ning vanemad üksteisega tutvuda (uute laste vanemad) või lobiseda.

Luisa jõudis kohale magades ning äratasin ta enne äraminukut et uuesti autosse tõsta :-)

Väga vahva pärastlõuna!

Neljapäev on spordipäev

2011-11-03T15:24:00.002+01:00

Lasteaias on neljapäeviti spordipäev. Kõik sada last sibavad nagu sipelgad ühesugustes dressides lasteaeda. Täna, rääkis Leandro, tantsiti. Ja ütles, et jalad on valusad ja väsinud, sest ta hüppas ja käis nii palju :-)

Varesejalad

2011-11-02T21:34:00.004+01:00

Siin on Leandro esimesed isekirjutatud tähed. Ma ei arva, et kolmeselt peaks laps oskama lugeda-kirjutada. Oma nime ehk võiks. Aga Leandro on hetkel väga huvitatud numbritest ja tähtedest ja seega kasutasin lihtsalt ta oma huvi ära. Küllap see õhin ka üle läheb ja poole aasta pärast ei mäleta enam midagi. Aga võibolla jääb oma nime kirjutamine siiski meelde.

Vabad päevad

2011-11-02T15:18:00.005+01:00

Itaalias on esimene november vaba päev ja meie lasteaed pidas kohe pikka püha - esmaspäevast kolmapäevani kinni. Seega siis praktiliselt nädal kodus. Lorenzol kahjuks nii pikka püha ei olnud, tema oli kodus vaid teisipäev. Aga väga tegusad päevad olid meil.

Kella keeramine

Meie lastel läks talveajale üleminek nii valutult, et pühapäeva hommikul põõnas terve pere poole kümneni. Uue aja järgi :-) Ja sealt edasi ei olnud ühtegi probleemi süüa, magama minna või magada samadel kellaaegadel kui päev enne, lihtsalt tunnise vahega. Isegi Luisa öised ärkamised loksusid kohe paika ning öösel nägin sihverplaadil samu kellaaegu mida paar päeva tagasi. Sellega läks imekspandavalt hästi!

Leandro uus voodi

Leandro sai omale uue voodi. Kõrge voodi. Nagu nari, aga alumist voodit hetkel ei ole. Alla läheb Luisa, kui ta kord vähem või üldse mitte öösel sööma hakkab. Laupäeval panid mehed voodi kokku ning laps oli väga ärevil ja õnnelik. Esimese hooga ei julenud kohe redelist üles ronida. Siis aga proovis uuesti ja läks. Ja talle meeldis väga. Kui siiani kippus öösiti vahel ärkama ja tuli mind üles ajama, siis nüüd magab oma uues voodis nagu nott. Ühel ööl kord hüüdis mind, sest oli vaja pissile minna. Ja hommikul tuleb tasakesi voodist alla ning ehmatab mind :-) Ma esimesel ööl käisin mitu korda kontrollimas, et ega ta sealt alla ei kuku. Ei kukkunud. Enam ei muretse ka.

Ainult iseendale tegin tööd juurde - no küll on keeruline see linade vahetamine. Siiani panin Leandrole ka teki peale nii, et otsad madratsi all, siis ei aja öösel maha (öösiti on korter päris jahe). Nüüd enam ei saa ja laps ajab teki pealt ära. Öösel selg paljas ja hommikul nina vesine.

Kaalun, et äkki võtta kasutusele tekikotiga tekk nagu Eestis, ehk on lihtsam voodit teha ja tekki on lihtsam peale panna.

Halloweeni kõrvitsad

Teisipäeval käisime sõprade juures nende "suvekodus" mägedes. Meid oli seal omajagu, lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Lapsed mängisid, naised jutustasid ja süüa tegi Lore. Pärastlõunal tegime ka kõrvitsanägusid. Väga mõnus ja vahva päev oli. Kah kuidagi traditsiooniks muutumas...

Kiisu vurrud

Täna tegi meile lõuna Leandro. Panen siia retsepti ülses, ehk keegi tahab veel oma lastega vahelduseks söögitegemist proovida. See on nii lihtne, et ka kolmene saab asjaga hakkama. Mina olin abikokk ning minu ülesanne oli pliit tööle panna, pasta kuuma vette panna ning pärast nõrutada. Ülejäänuga sai ka Leandro suurepäraselt hakkama (tal püsivust küll nappis, pidin ikka ise ka käe külge lööma).

Toidu nime pani Leandro ja idee on interneti avarustest leitud. Vaja on paar paksemat viinerit, spagette (meie peres arvestatakse 100 gr täiskasvanule ja 50 gr lapsele). Ja kõik. No leidke laps, kellele viiner ja pasta ei meeldiks. Iga lapse lemmikretsept :-)

Ühesõnaga paned suure potiga vett keema, lisad soola ja võib ka törtsuke õli. Siis lõigud viinerid umbes sentimeetristeks viiludeks, võtad spagetid ja ajad ühekaupa viineri sisse. No umbes 6-7-8 tk ühe viineri sisse nagu mahub.

Kui vesi keeb, paned viineriga spagetid sisse, keedad nii kaua kui pakil ette nähtud, nõrutad ja ongi valmis. Meie panime peale õli ja parmesani, aga võib ka lihtsalt sulavõid panna või tomatikastet või mis iganes kellelegi meeldib. Leandro igal juhul nautis tegemist (no nii kaua kui viitsis) ja pärast presenteeris nii uhkesti babbole, et tema tegi süüa.

Head isu!

Elia sünnipäev

2011-10-29T22:02:00.004+01:00

Elia on Lorenzo töökaaslase/partneri poeg. Elia on vist ainus laps, keda võib nimetada Leandro sõbraks. Kahjuks me ei kohtu väga tihti, kuna nad elavad meist suhteliselt kaugel. Suvel nägime siiski tihedamini. Eliaga saab Leandro hästi läbi, tahab temaga mängida ja on ka ainus, kelle järele vahetevahel küsib. Tahaks, et Elia tuleks tema juurde mängima. Ja kui kuulis, et on minek Elia sünnipäevapeole, siis hüppas käed üleval ja hüüdis "Hurraa! Hurraa!"

Elia on ka ainus sama vana poisslaps meie tutvusringkonnas. Sõbrantside lapsed on kõik tüdrukud. Aga millegipärast Leandro nendega ei klapi. Üks-ühele veel, aga kõik koos mitte. Ja nendest ei ole ükski talle väga südamelähedane. Selle asemel, et küsida, et läheme vaatame, kas Alice ja Franci on pargis, küsib tema, et läheme ja vaatame, kas Kristiina on pargis. Kristiina on nende laste ema. Vast ei ole küsimus ainult selles, et teised on tüdrukud. Lihtsalt meie oma ei klapi nendega. Ega siis kõik ei saagi kõigiga läbi saada ja mina pole peale käinud ka.

Elia sai kolmeseks. Tema on selline elavaloomuline itaallane. Armastab rong Thomast. Ühtegi muud mänguasja ei tunnista ja tema ronge ei tohi keegi puutuda. Kõige lähedasemad sõbrad võivad mõnikord ühe vaguniga mängida. Leandrot ta usaldab. Elia veedab terve suve rannas, sest tema vanaisal on seal väike lastepark. Seega on Elia pidevalt nii suurtest kui väikestest lastest ümbritsetud ning seltsivam ja avatum. Ning ka iseseisvam. Kui meie peres on nii, et Leandro on meie läheduses ja käib nö meil järel, siis selles peres peavad vanemad pidevalt Elial kannul püsima või teda otsima.

Eks näis, kas nüüd tekivad sõbrad ka lasteaias.

Esimene kiku

2011-10-29T21:38:00.003+01:00

Tuligi ära see esimene kiku. Valu ja vaevaga aga pistis otsa välja.

Eile oli Luisal juba päris hea enesetunne ja õhtuks polnud palavikku. Täna hommikul julgesin ta isegi õue korra viia. Aga õhtuks tuli uuesti palavik. Ei teagi, kas ikka see üks hammas või ootame, et tuleb teine ka kohe kõrvale.

Hammaste tulek on vist geneetiliselt ette nähtud - et kelle geenid saanud siis vastavalt tulevad hilja. Meie omadel on mõlemal hilja hambad tulnud ja mõlemal ühesuguse palaviku ja vaevaga. Ja neid hambaid tuleb ju veel nii palju.... Oehhh... Vaesed lapsed....

Laps kasvab

2011-10-28T12:12:00.003+01:00

... või kasvavad hambad. Eile ärkas Luisa päevaunest väga punaste põskedega ja pea oli kuum. Palavik oli päris kõrge. Viinasokkidega sai natuke alla ja ööseks andsime ka paratsetamooli. Aga öö oli väga raske ja magas nii vähe. Hommikul oli ikka palavik, madalam küll aga siiski. Eks ootame oma kolm kohustuslikku päeva ära ja vaatame kas on midagi tõsist. Ise arvan küll, et hambad. On teisel viimased nädalad kogu aeg lõug märg ja igemed on ikka väga kõrged. Aga siiani ühtegi teravat otsa välja pole tulnud. Küll aga saab ta oma igemetega juba toitu näritud ning imetamise ajal päris valusalt näksatud.

Pöidlad pihus ja loodame, et tegemist on hammaste ja mitte millegi tõsisemaga (ka Leandrol tuli esimene hammas kümne kuusena, seega peaks aeg olema).

Väike haige laps on ikka väga kurb vaatepilt...

Halloweeni oodates

2011-10-27T13:40:00.002+01:00

Lemmikmänguasjad

2011-10-23T21:11:00.002+01:00

Meie lastel pole kummalgi seda ühte ja kõige lemmikumat mänguasja ilma milleta ei saa elada ega hingata. Ma ikka alul püüdsin sokutada mingit kaisukat aga mõlemad on selle suhtes olnud ükskõiksed ja pole omaks võtnud. Mu sõbranna mõlemal tütrel on kummalgi oma pehme elukas, ilma milleta ei sööda, magata ega käida õues. Kogu aeg on kaasas. Leandro viskas oma voodist alati kõik välja ja Luisa pole neid ka voodis otsinud. Ehk tema veel jõuab.

Kui Leandro peaks omale mingi mänguasja mängimiseks valima, siis ta valiks ilmselt lennuki. Autod, mootorrattad, rongid ja muud poiste mänguasjad pole tema silmis lennukitega samaväärsed. Ta loeb sõjalennukite entsüklopeediat, mängib kahvliga lennukit ning tema mänguasjade hulgas on kõige rohkem vist lennukeid ja helikoptereid.

Siiski, siiki... on ka Leandrol üks mänguasi, millega ta tihedamini mängib. See on allveeujuja Sub. Selle pisikese kummist tegelase leidsid nad kunagi nonnidega ja Subiga ta asjatab tõesti tihedamini. Kuigi vahel on ka see mitmeks nädalaks kuhugi unustatud.

Üldse käib mänguasjandus periooditi - on mingid asjad millega ta pikemalt tegeleb ja siis on need justkui ära mängitud, jäävad mõneks ajaks kõrvale. Kuni nad kogemata jälle nagu uued avastatakse.

Luisa üks lemmikutest, millega ta hetkel tegeleb on Cucciolo Doda - Clementoni roosa laulev dinosaurus. See dinosaurus liigutab pead, kui ta sisse lülitada ja Luisa keerutab ka nii omapäraselt armsasti pead ühe külje pealt teise peale kui dinosaurusega mängib või see talle laulab. Väga naljakas on. Täna istus Luisa diivaninurgas ja liigutas ka pead paremale-vasakule. Lorenzo tõi talle siis Doda ja Luisa pidi suurest rõõmust õhku tõusma - keegi sai temast ometi aru :-)

Rõõm lastest

2011-10-21T21:18:00.009+01:00

Leandro

Leandro on hetkel kolm aastat, neli kuud ja 13 päeva vana. Pikkust on meetri jagu ja kaalub 15 kg. Jalanumber on 25.

Leandro on mõistlik, tundeline ja sõnakuulelik laps. Talle meeldib oma rütm ja rutiin ning ta armastab kodus olla. Inimeste eelistusjärjekord on endiselt emme ja siis kohe nonno. Lasteaeda läheb hea tujuga ja tuleb sealt tavaliselt veel parema tujuga. Kui ma alguses ikka kartsin lasteaia mõju, siis nüüd pean oma viga tunnistama ning tõdema, et siiani on lasteaial vaid väga hea mõju. Lasteaias käimine annab poja päevale selgema rütmi ning ta on rahulikum, vähem jonniv ja ärrituv ning vähem emme külge klammerduv. Nüüd, rohkem kui kuu aega pärast algust. Paar nädalat tagasi oli asi veel vastupidine. Kui siiani oli Leandro peamiselt taimetoitlane, siis nüüd, kas lasteaia või nonna mõjul, küsib õhtusöögiks cicciat ehk liha. Esimene kord kui kuulsin, jäi mul suu ammuli ning tormasin poodi, et seda erakorralist soovi täita. Nüüd pean teda õhtul veenma, et igal õhtul ei ole vaja liha süüa.

Leandro ema olla on väga lihtne. Ta on väga heatujuline laps ning pikka viha ei pea. Kapriise näiteks riiete või jalanõude osas ei eksisteeri. Mina panen valmis ja tema paneb selga. Vahel veel teatab, et oi kui ilus pluus või oi kui ilusad kingad. Vahel küsib ühe mütsi asemel teist. Aga ei midagi tõsisemat.

Küll aga esineb aeg-ajalt jonni ja teinekord ka virisemist. Vot virisemine ja vingumine ajab mul harja väga punaseks ja mul kohe läheb silme eest mustaks kui ta viu-viutab. See on minu meelest õudne. Õnneks ei juhtu seda väga tihti ja saan endast üle. Jonniga on nii, et teinekord piisab täiesti väikesest mittemidagiütlevast põhjusest ja tuleb jonn. Aga seda pean rohkem väsimuse või lasteaia või tunnete maandamise jonniks. Siis on veel telekajonnid - kui on kokku lepitud, et telkas pannakse kinni, aga tema kokkulepet ei täida ja pärast jonnib. Telekaga on nii, et päris iga päev ei vaata ja kindlat kellaaega tal ei ole vaatamiseks. Meil on kaks multikakanalit - RaiYoYo ja Cartoonito - kust tuleb nonstop väikelaste multikaid. Mitte küll alati, aga kui küsib, saab natuke vaadata. Alati lepime enne kokku, et kui kaua ja millal kinni paneb. Reeglina ta panebki kokkulepitud hetkel kinni. Aga no vahel mitte ja siis tuleb jonn. Vot seda telekajonni

esinebki meie majas kõige rohkem. Ja ma olen ise natuke kahevahel, et kas ja kui palju temaealine peaks vaatama. Olen näinud lapsi, kellel mängib telekas hommikust õhtuni ja magama minnakse ka telekaga ja pole neil ka häda midagi. Ja mina maadlen, et kümme minutit liiga kaua ei vaataks...

Leandro põhitegevus on mängimine. Ta tahab kogu aeg mängida. Eriti veel kellegagi koos mängida. Emme, tule mängi - on üks tema põhilauseid. Fantaasiat jagub ja mängida võib ka mittemillegagi. Mulle endale meeldivad väga lauamängud ning poja on nüüd parajas vanuses, et temaga neid mängida. Meil mõned mängud on ja oma eakohaseid mänge on temaga väga vahva mängida. Püsivust tal jagub ja teda on lihtne õpetada, võtab kuulda. Mängime memot, doominod, kaarte, täringumänge ja meie pere õhtune lemmik on Pazza Pizzeria. Tahaks talle veel vahvaid mänge osta, aga olen selles osas suhteliselt võhik (kui kellelgi on kolme-neljaaastasele sobivaid

mänge soovitada, siis kõik nõuanded on väga teretulnud!).

Hetkel on Leandrol loendamise periood. Ta loendab kõike ja kõikjal ja terve päev. Loeb numbreid eesti keeles ja itaalia keeles ja ma pean talle neid veel inglise keeles ka lugema. Puzzlesid paneb vahel kokku, aga täiesti eakohaseid ja mitte mingeid supersuuri. Joonistab ka, aga ainult minu algatusel. Ise ei küsi kunagi joonistada.

Leandro on jätkuvalt emmepoja. Emme, mulle meeldib sinuga olla. Emme, mulle meeldib su süles olla. Emme, emme, emme...

Tänase päeva kõige vahvam lause:

On tõsi, et kui tuled põlema jätta, siis need kuluvad/kulutavad. (e vero, che la luce accesa si consuma) - et siis meie majas käib poja meie järel tulesid kustutamas.

Põnevaid pilte meie pojast suurt pole, sest ta ei taha end pildistada lasta, jookseb alati ära.

Luisa

Luisa on hetkel ühksa kuud ja kümme päeva vana.

Luisa on tõsine tüdruk. Olgu, kõdi tehes ja muside peale ikka naeratab ja isegi kõhistab naerda. Muidu on aga tema naeru väga harva kuulda. Ta on selline vaikne laps. Kui palju kordi on juhtunud, et küllatulevad nonnid või babbo või Leandro küsivad, kus Luisa on, kas magab, kui tüdruk istub sealsamas diivaninurgas või põrandal ja teda lihtsalt tähele ei panda. Sest teda ei kuule. Kuigi nüüd on ära õppinud kriiskamise ja kui vaja, siis oskab häält teha küll. Kui näiteks mänguasi käest võetakse või söök ei maitse või kõht on tühi jne.

Luisa on pisike külmavares. Ma ikka panin teda riidesse nagu oma esimest last ja öösiti ei pannud suurt tekki peale. Küll tema vahel jorises ja öösiti ärkas mitu korda. Aga kui on soojalt sisse pakitud, siis on kohe tuju parem. Ja uni ka. Täitsa uskumatu, kuidas ma varem selle peale ei tulnud, et nii lihtne põhjus oli.

Luisale meeldib oma mänguasjadega askeldada. Ja kui on vaja hetk aega (noh, et süüa teha või pead pesta vms) siis võib talle mõne uue (mängu)asja anda ja ta askeldab sellega rahulikult pool tundi. Vaatab eest-tagant, pealt ja alt, maitseb, lükkab kaugemale ja üritab jälle kätte saada. No tema eakohane tegevus. Väga rahulik tüüp.

Õues meeldib talle käia. Kui toas on jorin lahti, piisab, et õue jõuame ja vankris on rahulik- vahib ringi ja tuju hea. Ka ei meeldi talle väga väntsutamine ja sületamine. Hoiad teda teinekord süles ja hopatad nii-naa, aga laps ei tundu rahul. Paned põrandale ja tal on kohe parem tuju.

Luisa hetkel ei võõrasta ja siiani pole ka võõrastamist täheldanud. Tema lemmikuks on Leandro, aga ta lepib kõigiga ja kõigi süles. Kui Leandro talle laulab või üldse muusika mängib, siis õõtsutab end väga vahvasti. Kui keegi talle tähelepanu pöörab, siis ta naeratab ja keerab pea nagu natuke häbenedes kõrvale. See on nii armas.

Selline hambutu beebi-naeratus

Mämm-mämm

2011-10-20T13:57:00.002+01:00

Luisa kasutab nüüd, üheksakuusena, esimest sõna - mämm-mämm-mämm. Kasutab täiesti õiges kontekstis, kui parasjagu sööb või tahab süüa. Olen tema suust kuulnud ka mingit babbo sarnast sõna, aga seda harvadel juhtudel. Muidu ohhetab niisama.

Valsitaktis

2011-10-12T21:40:00.002+01:00

No ma ju teadsin, et esimene lasteaia aasta käiakse kohal valsitaktis ning kodus ja lasteaias ollakse lõpuks võrdne hulk päevi. Aga ikkagi lootsin, et kõik see ettevalmistus, mis ma kolme aasta jooksul olen teinud lapse karastamiseks ja immuunsüsteemi tugevdamiseks, et see aitab ja talle igasugused viirused kohe külge ei hakka. Tegelikkuses on asi vastupidine - hullem kui ma arvasin.

Esimesel lasteaianädalal oli nohu ning kaks päeva oli kodus. Kolmandal lasteaianädalal oli natuke köha, aga saatsin kohale. Neljas lasteaianädal - teisipäeval tuleb lasteaiast kõrvavaluga, tõuseb palavik ja laps on haige. Jälle kodus.

Mul pole midagi kodusoleva lapse vastu. Temaga on kodus tore ja vahva. Kahju on vaid sellest, et ta on haige ja tunneb end halvasti. Ja täiesti uskumatu, aga kõik need nakkuvad ka ülejäänud perele edasi.

Tühja neist igapäevastest õue jalutuskäikudest, suvedest mere ääres ja õhtutest vanaema juures paljajalu murul. Haigestuvad võrdselt nii toashoitavad kui karastatavad lapsed. Ja ma nii lootsin...

Palju õnne, Luisa - 9 kuud!

2011-10-11T13:37:00.006+01:00

Vanus: 9 kuud

Kaal: 9 kg

Pikkus: 71-72 cm

Hambaid: 0

Vaatasin just järele, et Luisa on jõudnud kiloga ette - Leandro selles eas kaalus kilo vähem. Ma ei teagi kas olen liiga hoogsalt lisatoiduga kiirustanud või on ta meil selline armsalt pehmelt tüdrukulik lihtsalt. Aga kui teda vaadata, siis ei ole ta liiga paksuke. Ilmselt on pehmeke, sest veel ei jookse ringi, ei liigu piisavalt.

Magamises toimus möödunud kuul muudatus - nüüd on kolme une asemel kaks päevaund. Hommikul magab tavaliselt õues kui ringi kärutan, umbes kolmveerand tundi. Kui üleval on, vaatab huviga ringi. Talle me jalutuskäigud meeldivad. Päeval magab kaks-kolm tundi. Õhtul läheb magama üheksast ja hommikul ärkab üheksa ajal. Vahel ka seitsmest nagu ülejäänud pere.

Sööb hästi ja kõike. Ainuke, mida ei taha, on hapud püreed, katsun ikka magusaid puuvilju leida. Sööb nii putru kui juurvilju, liha kui kala, juustu ja puuvilju. Seda kõike siiski püreestatud kujul, kuna hambaid ei ole. Lutsutades saab küpsistest ja saiatükkidest ka jagu, aga väikseid puuviljatükikesi kipub ikka veel ahmima ja ei oska nätsutada. Kui aga meie sööme, siis loeb üksisilmi meie suutäisi ja mälub tühja suuga kaasa.

Kuigi päeval sööb palju ja hästi, siis öösel tahab ikkagi väga tihti süüa. Eelmisel nädalal harjutasin ühe söögikorra vähemaks. Kui jaksu ja tahtmist on, siis peaks hakkama ka öiseid söögikordi vähendama. Ma nii väga lootsin, et ta hakkab ise täispikka ööd magama, aga paistab, et tal on siiski abi vaja. Vaatame, kas saame sellega hakkama. Mõni öö ärkab ta vaid kolm korda, mõnikord aga iga tunni tagant. See on kohati päris väsitav. Samas peaks ehk esimese(d) hamba(d) ära ootama - sel ajal on hea teda rinna peal hoida...

Päeval läheb magama väga lihtsalt - paned voodisse, sahmerdab linaga ja uinub. Õhtul läheb natuke kauem - päris tihti peab maavärinat tegema. Ja ärkab õhtul mitu korda pärast magamminekut ikkagi üles - seega magama panen teda õhtu jooksul kaks-kolm korda. Ei teagi millest see on. Kui andsin talle rinda enne magamaminekut, olid puuksud ja krooksud, mis üles ajasid. Nüüd enam enne magamaminekut rinda ei anna, aga ikkagi ärkab unefaasi vahetudes üles ja pean teda uuesti magama panema. Aga küll see periood ka möödub.

Liikuma ei ole ikka veel hakanud. Kuigi harjutab. Nüüd oskab tagurpidi roomata, kuigi kauaks teda kõhuli jätta ei saa, hakkab torisema. Ja istuvas asendis ajab käsi kogu aeg aina ettepoole, ehk läheb siit käputama. Muidu aga istub rahulikult. Annad talle kätte mõne põneva uue asja ja istub ning asjatab sellega rahulikult. Püsti tõstes jalgu alla ei võta ja ise end püsti ei aja. Ta nagu ei saaks üldse aru, et jalgadele saab ka toetuda. Eks ootame jätkuvalt põnevusega.

Väga painduv on hetkel. Kui istub ja panen mänguasja kaugemale ette, siis kummardab nii, et jalad laiali ja kõht vastu maad, et asja kätte saada. Lemmikpoos magamiseks on selili, jalad spagaadis kahel küljel laiali, üks varvas ühe voodikülje võrevahest läbi ja teine teisest.

Häälitseb, kuigi ühtegi päris sõna pole siiani tulnud. Oskab teha väga vahvaid hääli, imestada ja ohkida, köhatada ja kiljatada. Hääl on ka kõvemaks läinud. Leandro selles eas juba emmetas. Luisa pole küll veel miskit arusaadavat öelnud.

Muidu on üks imearmas nukuke. Pidevalt küsitakse, et mis ta ongi teil selline rahulik või. No on jah. Põhjamaa külm veri :-) Vaatame, kas see algus on lihtsalt ettevalmistus ja kui kõndima hakkab, siis annab meile topeltkoormuse. Oleks esimene, loodaks, et jääbki nii. Kui aga üks on ees, teame, et küll hakkab tema ka meile tegevust pakkuma.

Fiabilandia lõbustuspark

2011-10-03T13:59:00.004+01:00

Meie linnas ja lähiümbruses on palju erinevaid lõbustus- ja veeparke. Siin käib palju turiste ja siin elavad need pargid päris hästi ära. Ei mulle ega Lorenzole need väga ei meeldi. Aga lapsed näevad ju selliseid kohti teistsuguse pilguga. Ja kui kord on pargid kodus olemas, siis vahel võib neid ka külastada.

Sel pühapäeval läksid sõbrad oma lastega ja kutsusid meid ka. Kahtlesime küll, aga ilm oli ilus ja otsustasime veeta mõnusa päeva pere ja sõpradega. Käisime Fiabilandia lõbustuspargis.

Park on suur ja veetsime seal terve päeva.

Seal on need tavalised karusselid, lastekarusselid, suur järv kus on aurulaev ja piraatide laev, märjakspritsimise mäng, loomad ja mitu teatrit ja etendust. Leandro ei tahtnud karussellidega sõita. Sõitis rongiga ja ronis ka traktorite peale - see viimane on kõige aeglasemini liikuv ringkarussell. Vaatasime väljas toimuvat Zorro etendust, kus olid päris hobused ja lassod ja mõõgavõitlused. See oli väga vahva ja avaldas nii sügavat muljet, et minu ülesanne on täna teha pojale Zorro mask, et ta saaks ka mõõgaga ringi joosta ja hobuse seljas ratsutada. Veel vaatasime Seitsme pöialpoisi etendust ja see oli ka päris kena. Arvestades, et tõepoolest oligi seitse pöialpoissi laval. Pealegi on Leandrol jätkuvalt pöialpoiste vaimustus. Loomi vaatasime, piknikku pidasime ja nii kuluski terve päev.

Luisa pidas end eeskujulikult üleval ning sai pärastlõunal ka paar sõitu teha. Muidu magas mõnusasti kärus. Temaga on hetkel väga lihtne ringi käia.

Leandro pelgas ära praktiliselt kõik atraktsioonid, tema kartis. Me tegelikult oskasime seda tema puhul ka oodata, aga no tahtsime siiski järele proovida. Peale selle, et ta on loomult ettevaatlik ja ehk isegi natuke pelglik, ei pidanud ta lõbustusparki üldse vahvaks ja lõbusaks kohaks. No mis teha, pole tema maitse lõbustus. Tema jaoks on palju lõbusam nonnoga mängida või oma toas oma mänguasjadega asjatada.

Lapsevanematena peame ikka õppima tema loomuga arvestama. Oleks ka raha kokku hoidnud :-)

Suhkruvatiga oli ta nõus ainult foto jaoks poseerima.

Ausõna, no ei proovinud ka!

Lemmikatraktsioon traktor

Basseini!

2011-10-01T10:44:00.004+01:00

Reedest algas Luisal ujumishooaeg. Talle meeldis basseinis väga. Mulle tundus, et ta oli palju rahulikum ja pingevabam kui Leandro omal ajal. Aga eks sellepärast ka, et minu jaoks ei ole koht ega treener enam uus - ju ma ise olen rahulikum. Vaatame, kas bassein annab talle motivatsiooni ennast liigutama hakata. Luisale on ujumist väga vaja.

Lasteaias

2011-09-30T21:37:00.001+01:00

On möödunud kaks nädalat lasteaia algusest. Esmaspäevast hakkavad ka lõunat koos sööma ja koju tuleb laps kella ühest. Kuidas meie pojal siis läinud on?

Eelmisel nädalal olin temaga koos lasteaias. Esmaspäev oli sisseelamine - ainult mängiti ja uuriti ümbrust ja uusi inimesi. Mänguasju oli nii palju, et ei olnud aega midagi muud teha ega mõelda. Teisipäeval üritati lapsed juba korra klassi saada ja üks ühine tegevus teha. Kolmapäeval oli kohal vaid kolmandik emasid ja ka nemad saadeti vahepeal ukse taha. Minu poja oli minu küljes nii kinni, et mul ei õnnestunud temast isegi kahte meetrit eemalduda. Neljapäeval ja reedel aga jäime koju, sest laps sai oma esimese lasteaianohu (mille ta loomulikult ka õekesele nakatas). Kolmapäeval olin ma päris kurb - ikka ju võrdled ja mõtled, et miks minu oma nii ja teiste omad naa jne. Aga need päevad kodus lastega võtsime aja maha ja olime lihtsalt rahulikult ja vabalt. Lasteaias oli näha, et pere teised-kolmandad-neljandad lapsed jäid palju lihtsamini kohale ja polnud neil kohanemisraskuseid. Samas oli viis-kuus last, kes ei lasknud oma vanema käest kuidagi lahti. Kolmapäeval nägin ka neid emme järele tihkuvaid lapsi, aga kõik nad unustasid oma mure päris ruttu. Vanemad nutsid ukse taga, lapsed aga mängisid rõõmsalt aias.

Esmaspäeval olin valmis alustama otsast peale. Nädalavahetusel olin kõvasti kodutööd teinud ja meil oli lapsega kokkulepe, et emme viib ta aeda ja siis läheb koju kooki tegema. Pärast aga tuleb nonno talle järele (ta ise palus). Nii me hommikul lauluga lasteaeda läksimegi. Tervitasime kõiki, jätsime ranitsa nagi otsa ja läksime mänguasju vaatama. Kümme minutit olin pojaga koos ja siis ütlesin, et emmel on aeg minna. Ta andis mulle musi, ütles ciao ja mängis edasi. Ma olin natuke jahmunud, jalutasin uksest välja ja ei osanud enam miskit peale hakata. Läksingi ära ja nii Leandro lasteaeda jäigi. Järgmisel päeval viis teda babbo. Poja olevat natuke käest kinni hoidnud, aga kümne minutiga läks kõik üle. Kolmapäeval oli nonno päev. Neljapäev ja reede aga läksid babbo sõnul täiesti lihtsalt. Ta on leppinud ja talle meeldib. Tal on seal oma sõber Francesco, nad teevad iga päev miskit uut ja põnevat ja kasvataja meeldib poisile. Nad on iga päev väljas, nii oma mänguasjade juures kui on jalutanud ka juurviljaias viinamarju imetledes ja korjates. Nad laulavad iga päev (üks nunn mängib kitarri), joonistavad nii pliiatsite kui näpuvärvidega. Neil on sellised klassikalised lasteaiategevused, ei mingit leivaküpsetamist või muud sarnast.

Pärast lasteaeda on poja väsinud, jääb päris ruttu tuttu. Eks see hommikune ärkamine pole ka veel harjumuseks saanud, kuigi see on ilmselt kõige raskem mulle.

Kui issi täna pojale teatas, et on reede ja siis on kaks vaba päeva ja lasteaeda ei pea minema, siis poja arvas, et see küll hea mõte pole. Võiks minna küll.

Kaks nädalat lasteaias on pojast juba suure poisi kasvatanud. Näen tema igapäevastes tegevustes rohkem iseseisvust ja tahtmist ise teha. Isegi pargis ei istu ta enam minu kõrval või ei nõua mind mängima, vaid läheb üksi ja mängib ise. Ta on rahlikum, kuulab sõna ja räägib nii palju ja nii põnevalt. Tal on omad momendid, kui tuleb paneb käed kaela ümber ja räägib armsasti "Minu emme. Minu emme." Või tuleb ja istub süles. Need momendid on tema jaoks väga vajalikud. Samas võib mõnel õhtul ka väsimusest täiesti tühjast kohast nutt tekkida. Aga see läheb üle ja pärast on jälle rõõmus. Kuidagi peab tema ka oma emotsioonid välja elama.

Minul on aga hommikud vabamad. Leandrot viib lasteaeda issi ja siiani on ära toonud nonno. Järgmisest nädalast on aga lasteaed puhta issi rida (natuke kahju ka, sest nii jään mina lasteaia elust eemale. Katsun kasvõi ühel päeval nädalas ikka ise minna). Luisa magab hommikul üheksani, minul on selleks ajaks kohv joodud ja nii mõnigi kodutöö tehtud. Luisaga teeme hommikused tegevused ja siis läheme pikale jalutuskäigule. Luisale meeldib vankris väga ja minule on jalutuskäigud hetkel spordi eest. Nüüd, kus kõikide sõbrantside lapsed kah lasteaias on, oleme käinud ka oma traditsioonilistel hommikukohvidel. Linnas on mul vaateakende kujundused juba peas ja lemmikpoodide kaubavalik selge :-) Arvestades, et pea aasta jalutsime vaid oma kodu ümbruses, siis nüüdne vabadus on eriti magus.

Raamatulugemine puu all

2011-09-27T14:06:00.002+01:00

Meie linnas toimub ka vahel toredaid asju lastele. Sügishooaega alustas Centro delle Famiglie, mis korraldab lastele igasugu üritusi. Esmaspäeviti kell viis tulevad mõned vabatahtlikud meie linna suurima pargi mänguväljaku äärde ja loevad lastele raamatuid ette. Väga vahva ettevõtmine. Väga mõnus, mitte üleorganiseeritud. Lihtsalt istutakse puu all, vabatahtlikud ettelugejad valivad ise raamatud ning loevad lastele. Lapsed istuvad maas ja kuulavad. Kui ära tüdinevad, lähevad mänguväljakule. Kui tahavad kuulata, tulevad jälle. Ettelugemine kestis umbes kolmveerand tundi - ega need lapsed rohkem jaksagi. Mulle meeldis väga ja Leandro jutustas pärast mitu lugu mulle ümber. Ilm oli ka super! Mõnus, väga mõnus pärastlõuna...

Nohune laupäev

2011-09-24T21:39:00.001+01:00

Kui Leandro esimesel päeval kooli läks...

2011-09-19T19:24:00.004+01:00

... sadas vihma. Poolteist kuud pole vihma sadanud ja kraadid alla 26 langenud. Eile oli veel 30 kraadi sooja, täna aga sadas öö läbi ja hommikul oli järele jäänud 15 kraadi. Nii me vihmaga kooli läksimegi.

Esimene päev meeldis Leandrole väga. Nii palju mänguasju oli ja nii kiire mängida, et isegi lõunaoodet ei olnud aega süüa. Ta oli väga rahulik ja enesekindel. Ei tahtnud kuidagi kojugi tulla. Lubas homme jälle minna. Ta vaeseke ei tea, et nüüd peab iga päev minema ja emme jääb hoopis koju.

Luisa rattal

2011-09-17T21:57:00.001+01:00

Luisa panime täna esimest korda rattatooli ja oi kuidas talle rattasõit meeldis. Ta enam õhtuti ei maga. Ärkab pärastlõunasest unest nelja-viie ajal ja siis üheksa paiku ööunne. Vahepeal enam magada ei taha ja temaga saab nii mõnegi ringi juba ette võtta. Näiteks minna jäätist sööma :-)

Õhtul kui koju jõudsime oli juba nii pime, et pilt jäigi tegemata.

Ikka veel rannas...

2011-09-17T14:27:00.002+01:00

Lasteaed

2011-09-13T11:56:00.004+01:00

Meie regioonis alustavad koolid ja lasteaiad kooliaastat 19 septembril. Ka Leandro läheb esmaspäeval lasteaeda. Täna oli lasteaias koosolek, kus tutvuti majaga ja selgitati reegleid.

Leandro läheb katoliiklikusse eralasteaeda, mida peavad nunnad. Kokku on seal kolm rühma - kolmesed, neljased ja viiesed ning igas rühmas 30 last. Selle hulga laste peale on kolm nunna, neli kasvatajat ja kolm eriõpetajat (muusika, tants ja võimlemine). Lasteaed on väga armas - kahekordne maja suure hooviga. Mänguväljakuid õues on kaks, nii maja ees kui maja taga ning peale selle on ka oma juurikaaed ning viinamarjaistandus. Lasteaias on kabel, suur mängutuba, kus kõik mängivad koos, iga rühma jaoks oma tuba, kahe saaliga söökla (väikestele ja suurematele eraldi), võimla, kahetoaline magamisruum, kunstitundide ruum ning keldrikorrusel suur saal koosolekute ja pidude pidamiseks. On ka eraldi tiib, kus elavad nunnad.

Lasteaed on hästi puhas ja korras, iga pisidetail on mõeldud just nimelt laste seisukohast. Mänguasju on palju ja erinevas eas lastele, alates pallimerest kuni köökide, autoradadade ja legodeni. Aga kõik asjad on korras ning igal asjal oma koht. Vooditeks on sellised armsad natuke välivoodit ja natuke sõjaväevoodit meenutavad voodid, aga pisimõõtmetes.

Lasteaeda viiakse lapsed 8 ja 9 vahel, pärast on värav kinni. Järele võib minna kell üks või kell pool neli. Need lapsed, kes pärastlõunaks jäävad, magavad lasteaias ja pärast võivad mängida. Mingeid tunde või tegevusi pärastlõunal ei toimu, ainult hommikul. Meie laps hakkab koju tulema kohe pärast lõunat, las magab kodus.

Kasvatajad on noored, rõõmsad ja meeldivad. Eraldi käivad lasteaias tunde andmas veel võimlemisõpetaja, muusikaõpetaja ja tantsuõpetaja, aga seda siis paari kuu pärast. Võimlemise ja tantsutunniks tuleb osta lastele dress, mis on kõikidel lastel ühesugune. Igapäevaselt tuleb selga panna valge kittel oma riiete peale.

Tänane koosolek meeldis mulle väga. Lasteaia hingeks on nunn Maria Grazia - inimene, kes on kohe sündinud lastega tegelemiseks. Temast õhkub hoolivust, samas on tal karismat ning ta on inimene, keda austatakse. Ta teab iga last nimepidi juba praegu, kui lapsed pole veel lasteaeda läinudki. Ta tunneb kõikide laste vanemaid, vanavanemaid, loob seoseid inimeste vahel. See on täiesti hämmastav. Ta oskab imeliselt ohjes hoida neid emotsionaalseid ja pabistavaid emmesid, kes igaüks peavad oma tibukest kõige tähtsamaks ja kellest nad tahaksid kogu aeg rääkida.

Järgmine nädal toimub lasteaeda sisseelamine. Terve nädal on emmed lastega kaasas ning kohal ollakse paar tundi. Lasteaed väärtustab küll ühtseid reegleid ja austust, kuid samas ka iga last personaalselt. Sellepärast on kõik kasvatajad-nunnad-õpetajad esimesel nädalal kohal ning aitavad lastel sisse elada. Mitte ainult uutel lastel, ka nendel, kes tulevad suvepuhkuselt.

Mulle tõesti meeldib see lasteaed ja mulle meeldivad need inimesed, nende entusiasm ja valmisolek selleks tööks. Selles suhtes olen ma väga rahul ja ei muretse sugugi. Ma saadan oma lapse kohta, kus tal peaks olema väga tore, kus ta õpib ja loob sõprussuhteid. Samas aga oli tänane päev kuidagi raske ja emotsionaalne - meie poeg on kasvanud suureks ja see on tema esimene samm iseseisvumisel. Kas ma ikka oskan teda toetada ja kas mina saan üle oma ärevusest. Mõtlesin, et need itaalia emmed on sellised pabistavad ja kinnihoidvad, aga see on vist universaalne emmendus - ma olen väga ärevil ja pabistan.

Loodame, et saame hakkama!

Palju õnne, Luisa - 8 kuud!

2011-09-11T10:18:00.009+01:00

Vanus: 8 kuud

Kaal: 8,5 kg

Pikkus: 70-71 cm

Hambaid: 0

Nüüd siis kaheksa kuud möödas. Tüdruk on muutunud aktiivsemaks, jutukamaks ja ka iseloomukamaks. Võõrastamist pole veel täheldanud. Küll aga on tal nupp emme puudumise fikseerimiseks. Niipea kui kodus vaateväljast kaon, hakkab nutma. Kui välja ilmun, jätab kohe järele. Kuidagi väga äkki on saanud suureks.

Praegu on selline mõnus ja rahulik iga - nokitseb palju omaette. Tal on oma lemmikkoht - diivaninurk, kus ta istub ja oma mänguasjadega asjatab. Seal ei saa ta maha kukkuda ja samas on tal ülevaade sellest, mis toas ja köögis toimub. Ei tunne end üksi ja mahajäetuna vaid elu keskel. Sinna diivaninurka võib ta omaette tegutsema poetada tunniks, kui mitte rohkemaks. Ja ma ei liialda. Katsetasime. Ema rääkis, et mu õde oli ka niisugune hea rahulik omaettemängija beebi. No loodame, et Luisast kasvab sama intelligentne, tark ja taibukas tegelane kui mu õde.

Kuldne magaja on ta jätkuvalt, kuigi nüüd jätab juba õhtuse une tihti vahele. Ärkab kui Lore hommikuti end sätib, umbes kaheksa ajal. Hommikuti magab tunnikese õues, pärastlõunal magab kaks-kolm tundi toas oma voodis. Õhtuti mõni kord magab, mõni kord mitte. Ööunne läheb üheksa ja kümne vahel.

Selle kuu uudiseks on potitamine. Olgu, olgu, Luisal on sellega vähe pistmist - eks see ikka rohkem emme töö ole. Seega kiidame siis emmet. Kui on näha, et hakkab punnitama, siis paneme potile ja Leandro toob jooksuga raamatu ja mänguasja (need on tal omal alati kaasas kui potil pikemalt peatub) ja lõbustab Luisat kuni soolikad tühjad ja pott täis. Kui viitsimist on, siis püüame ka muud kraami potti. Siiani on päris hästi õnneks läinud.

Söömisega on lood head. Sööb väga hästi ja ükspäev vaatasin, et tal nii suur kõht, äkki sööb juba liiga palju. Hommikusöögiks on rinnapiim, järgmisest nädalast hakkan ka putru hommikuks pakkuma. Siis on hommikune vahepala, tavaliselt puuviljapüree. Lõunaks on juurviljapuljongiga tumm, mõnikord ka ricottat või liha sees. Sinna peale rinnapiima enam ei saa. Õhtuseks merendaks on puuviljapüree ja rinnapiim. Õhtusöögiks jälle juurviljatumm. Enne magamaminekut rinnapiim. Üheks portsuks on umbes 200 gr ja selle sööb kõik ära, järele ei jää midagi ja rohkem ka ei anna. Öösel sööb ka veel kolm korda.

Ei liiguta end jätkuvalt. Nii nagu paned, nii jääb. Kui just maha ei kuku. Ei oska käsi veel kukkumisel ette panna ja käed tunduvad üldse väga nõrgad olevat. Kõhuli ei taha üldse olla, ma siis panengi ta nüüd hoopis istuma. Eks temast saab järgmine pepu peal hüppaja, aga mis ma tast ikka kõhuli kräunutan. No ei ole meie lapsed roomajad-käputajad.

Mänguasjad meeldivad väga, aga ka neid peab vahetama. Tüdineb ära. Kärus meeldib talle väga olla, temaga võib tundide kaupa ringi kärutada. Uni on tal ka sügavam ja nüüd õnnestub aeg-ajalt ka magava lapsega poes ära käia. Seltskond meeldib, eriti laste oma. Väga meeldivad loomad - koerad-kassid-tuvid kes ringi siblivad panevad ta kilkama ja käsi-jalgu vehkima.

Kord tänaval üks tädike arvas, et Luisa näeb välja kui portselannukk. Ja see kirjeldab meie last päris hästi - selline piimjas-valge jume, vähe juukseid, suured ümmargused silmad ja mõnusalt pehme roosa keha. Mitte väga tihti naeratav nägu. Kui veel ilus kleit ka seljas, siis on tõesti riiulilt pärit portselanist nuku.

Lore arvas, et ükspäev me veel unustame Luisa kuhugi maha - vot nii hea, rahulik ja vaikne tüdruk on.

Tordi tegid Luisale seekord Lore ja Leandro. Venna arvas, et õekesele meeldiks just nimelt rongi tort ja selline see seekord saigi - imeilus!

17

2011-09-08T08:17:00.002+01:00

Suvi hakkab läbi saama ja sõbrad kõik puhkustelt tagasi saabunud. Polnud ammu kokku saanud kõikide meie linna italoeesti peredega. Ükshaaval ja lastega ikka näeme, aga otsustasime, et nüüd ikka terved pered korraga. Kokku lepitud aeg, leitud koht, pidin restoranis laua kinni panema. Loen mina mõttes ühelt poolt ja teiselt poolt, kalkuleerin lapsed ja täiskasvanud eraldi ja ikka tuleb sama number - 17. Et meid on siis kokku 17. Nii palju! Enam ei mahu me kõik kellegi juurde õhtust sööma. Laud, mis meile restoranis kaeti, tundus hiiglama pikk. Kui aga maha istusime, oli justkui ruumi puudugi. Kusjuures nüüdseks on lapsi rohkem kui täiskasvanuid.

Järgmine kord võime vist oma tšarterlennu tellida kojuminekuks...

Rannailmad jätkuvad

2011-09-02T13:52:00.003+01:00

Sel ajal kui Eesti lapsed kooli lähevad, käime me jätkuvalt rannas. Nii nagu kevadel, on sügisel just kõige mõnusam rannas - vähe rahvast, vesi on mõnusalt soe ja puhas, auto jaoks on kohti küll. Kui juunis Leandro põlgas merevee jahedaks, siis nüüd supleb ja ujub ja ma ei saa teda enam veest välja. Jusktui väike delfiin :-)

Arsti juures

2011-09-01T21:52:00.002+01:00

Polnud tükk aega arsti juures käinud ja mõtlesin, et jalutame läbi. Arsti mõõtudeks said 8,1 kg ja 69 cm. Arsti arvates peaks Luisa juba neli täistoidukorda sööma. Tema arvates üks lõuna ja puuvili merenda ajaks on vähe. No sellest visiidist alates lisasime siis õhtusöögi ka. Ja sel nädalal segasin esimest korda liha tummi sisse. Siiani sõi erinevaid köögivilju.

Veel arvas arst, et peab d-vitamiini andma ja rohkem kõhuli panema. Ise olen tähele pannud, et Luisal hoiab pea püsti hoides vasakule viltu. Ka massöör ütles, et tal on kaelalihased natuke nõrgad. Küsisin arstilt, et kas tema teada meie linnas on kedagi, kes teeb beebidele massaaži. Arst vaatas mind pika pilguga ja ei osanud kuhugi saata. Paistab, et selline amet on Itaalias olematu. Ja samas kui palju probleeme saaks nii vähese vaevaga nii varases eas juba lahendada. No mis seal ikka, üks nõrk koht siinses süsteemis. Aga isegi erakaid ma ei leidnud. Sügisel loodan Luisaga ujuma minna, see aitab ka kindlasti.

*****

Mina olen nonno poja!

2011-08-30T22:37:00.005+01:00

... teatas Leandro mulle ükspäev läbi pisarate. Nimelt on meil tekkinud probleem - Leandro tahab olla ainult nonnoga. Sellest, et meil on lihtsalt suurepärased nonnid, on kõik aru saanud. Ja et nad tahavad Leandroga koos olla ja teda tihti hoiavad, sellest ka. Aga nüüd on probleemiks, et Leandro ei taha enam kodus olla. Ta on viimasel ajal erinevatel põhjustel väga tihti nonnidega koos olnud. Nonnoga on tal väga eriline suhe, need kaks on lahutamatud. Ja minul ei ole õigust ega vajadust sellele kätt ette panna. Aga kui nüüd nonno poja koju toob, siis hakkab viimane südantlõhestavalt nutma, et tema tahab nonnoga minna. Nii nutab ta ka siis, kui ise järgi läheme või kui õhtust sööme ja pärast laiali läheme. Väga raske moment on. Ma lihtsalt ei tea mida teha ja kuidas käituda. Leandro vist kolikski sinna. Aga nonnidel on ka ju omi tegemisi ja neil on ka vaja hingamisruumi ja puhkust. Ei saa nii, et ma saadan poja päriselt ära.

Üheks põhjuseks on siin ilmselt ka õekene. Mulle tundub, et see on kuidagi Leandro tähelepanuvajaduse rahuldamine - kodus olles on nad alati kahekesi, nonno juures on vaid tema üksi. Luisa on veel liiga väikene ja sõltub alles minust, ma ei saa teda ära saata. Kui Leandro kodus on, siis üritan ikka temaga tema mänge mängida ja Luisa on nii hea laps, et tema ei vaja liigset sülesolekut või tähelepanu. Aga mähkmeid tuleb ikkagi vahetada ja süüa anda. Leandro aitab kaasa küll, aga ju ma pole päriselt nii hästi olukorraga hakkama saanud. Ju ei ole teda piisavalt kaasanud ja hästi selgitustööd teinud. Ju tal ikka kuskil see südamesopis see tõrjutuse tunne on.

Ja nii teataski Leandro mulle ühel õhtul, et tema ei ole emme poja, tema on nonno poja. Üritasin talle selgitada, et ma igatsesin teda taga, kui ta ära oli ja tundsin temast puudust ja et tema on ju oma emme poja. Aga selgub, et ei ole...

Võrklutt

2011-08-28T13:05:00.003+01:00

Eestis olles ostsin Luisale sellise vidina - võrklutt. Kuna hammaste varane või hiline tulek pidavat olema pärilik, siis on oodata ka Luisal vaid üht hammast esimeseks eluaastaks. Aga see ei tohiks ju segada söömist. Olen proovinud anda talle toidutükikesi aga ta tõmbab kõik endale kurku. Nii kui saab tüki suhu, kukub läkastama ja kõõksuma ja pean tal aitama suu tühjaks saada. Ma ei saa aru, kas ta ei oska või on veel vara.

Aga võrklutt on tema puhul küll kui rusikas silmaauku. Ta on juba eas, et vaatab meid laua ääres söömas ja tahaks ka midagi. Vahel nätsutab kõva saia või porgandit, aga palju meeldivam on lutsutada puuvilju. Ja need maitsevad talle väga.

Peale võrkluti on kasutusel joomiseks nii nokaga tass kui tilgalukuga tass ja mõlemast saab joomisega hästi hakkama. Kord andsin talle oma jäätisekokteilitopsi ja kõrre, arvates, et see on ju mullegi raske imeda, kokteil on paks. Tühjagi, kohe sai asjale pihta ning sai kokteili kätte. Väike maiasmokk!

Loeb voldikesi :-)

2011-08-25T17:15:00.002+01:00

No nüüd saate aru, miks itaallased kintsu kiidavad? Emme on liiga heas toitumuses :-)

Liigub?

2011-08-23T11:56:00.002+01:00

No tegelikult mitte. Luisa siis. Aga kuidagi lükkab ennast selja peal olles jalgadega. Panen voodisse tavaliselt magama ja kui lähen kontrollima, kas magab, siis magab aga risti voodis. Ja muidu ka selili pannes ajab end kuidagi silda ja lükkab jalgadega, ise ähkides-puhkides ja ägisedes. Et siis roomamise asemel hakkab selili roomama?

Kuum on...

2011-08-20T18:07:00.003+01:00

No kujutate te ette - terve suve pole siin olnud kuuma ilma ja nüüd, kus me tagasi tulime arvestusega, et augustis on juba hingatav, läks kuumaks. Iga päev 32 ja rohkem kraadi, õhk ei liigu ja üleüldse on kõrvetav. Rannas on Leandro ikka käinud, aga vesi pole ka enam ilus ja rahvast on palju. Mina sinna ei taha kohe kuidagi minna.

Lapsed saab rõdubasseinis jahutatud. Oehh.. vahetaks kodustega kohad kohe ära.

7 kuud

2011-08-17T19:55:00.005+01:00

Vanus: 7 kuud

Pikkus: 71 cm (minu mõõdetud)

Kaal: 7,4 kg (minu kaalutud)

Hambaid: 0

Seitsmes kuu ka täis saanud. Viimasel kuul tundub, et tüdruk on pikaks veninud ja kõik itaallased kiidavad tema mõnusaid kintsusid. Paistab, et on saanud head eesti geenid - korralik kintsugamma. Näost on ikka ümmargune nagu täiskuu ja pea on tagant lapik. Juuksed on kasvanud päris palju, aga seda näen ainult mina, sest ma mäletan hästi kui vähe tal neid sündides oli. Teised peavad teda ikka veel poisiks. Olenemata ilusast roosast kleidist.

Päevane rütm on tavaline ja ta magab päris palju. Teeb kolm und päevas - kaks vankris ja pärastlõunase omas voodis. Kõige suurem läbimurre sel kuul ongi magamaminek. Kui Eestis läks ta õhtul rinnaga magama, siis kohe esimesel päeval kui koju jõudsime, panin ta oma voodisse. Ei mingit protsesti, jäi kohe ise mõnusasti magama. Mina ainult vaatasin ja imestasin. Kui Leandro vajas magamiseks oma pöialt ja minu juukseid, siis Luisal on vaja lina millega sahmerdada. Ja kui poriseb, siis armastab väga silitusi näo peale. Ja kui uni kohe kuidagi ei tule, siis on vaja maavärinat - pean kas vankrit või voodimadratsit raputama.

Koju jõudes hakkas ka regulaarselt sööma ja nüüd sööb kaks lisatoidukorda päevas - lõunal ja merenda ajal. Siiski saab veel mõlemal korral ka piima peale. Puljongit keetsin täna esimest korda, vaatame, mis ta sellest arvab. Siiani on söönud riisitummi puuviljadega või merendaks beebiküpsiseid puuviljadega. Sööjana on nüüd puhas, ei purista ega sülita välja. Teeb suu lahti nagu linnupoja ja kühvelda aga. Kõrvale joob vett nokaga tassist.

Piima sööb hoolega ja öösel ikka mitu korda. Ma arvan, et öösel ärkame vähemalt kolm-neli korda, aga kuna ma olen nii väsinud ja unine, siis ma ei teagi täpselt, kui palju ja missuguste intervallidega. Kui tuleb vääks, siis proovin, kas on gaasid (neid tal tekib ikka veel omajagu) ja sealt edasi tissi otsa. Ja siis tõstan ta ümber. Söömine on tal õnneks väga kiire - viie minutiga on kõht täis.

Muidu on ta jätkuvalt pisike laiskvorst. Massöör hoiatas, et kui õpib keeramise ära, siis muud ei tee kui keerab end kõhuli ja selili. No vot ei ole nii. Keerata oskab, aga ikka meeldib talle selili olla - siputab jalgu nagu väike sitasitikas. Keerab end kõhuli, et mingi mänguasi võtta ja siis selili, et seda uurida ja sellega mängida. Puudub selline liikumapanev uudishimu.

Kui istuma panna, istub päris kindlalt, aga siiski potsatab ka ümber. Ise istuma ei tõuse. Asju haarab ja uurib hoolega. Suhu topib ka kõike, mis leiab. Häälitsusi tuleb igasuguseid, viimastel päevadel on keel suust väljas nagu sisalikul.

Leandro tundub mulle viimasel ajal natuke armukade olevat. Aga see on lihtsalt selline ema sisetunne ja peegeldub väga väikestes asjades. Tegelikult on asi ka ilmselt selles, et ta on väga palju olnud teiste seltskonnas viimasel ajal ja ta lihtsalt igatseb emme läheduse järele. Leandro otsib Luisale alati mänguasju ja tõstab neid üles, sest Luisal on nüüd komme kõik mis leiab igalt poolt maha visata. Kiikuda meeldib Leandrole kahekesi korvkiiges või kiigutada Luisat tavalises kiiges. Aga väga ei meeldi talle need Luisa natuke karused armastusavaldused - kui Luisa riietest või juustest sikutab või oma pisikeste sõrmedega näpistab.

Luisa on jätkuvalt tõsine tegelane. Tema naeratus on selline tagasihoidlik, suu kriipsuks tõmmatud (ja-jah, täpselt nagu mina). Naeru kuulmiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Kui naerab, kirtsutab nii armsasti nina. Harjutab hoolega käega lehvitamist, aga päris sihipärane see tegevus veel pole. Oi kui palju rõõmu siiski, kui ta just õigel tsau-hetkel käe püsti tõstab. Muidu on ta meil super-tubli laps - väga rahulik ja rahulolev. Kõik muudkui korrutavad, et meil nii head rahulikud ja hästikäituvad lapsed on. Jää või uskuma ;-)

Puhkuselt puhkusele

2011-08-15T22:44:00.007+01:00

Kui Eestist tulime jõudsime oma siinses kodus vähem kui nädal olla - pakkisime aga kohvri jälle kokku ning lasime siit kuumast jalga. Seekord läksime Lore onu juurde meist pooleteise tunni kaugusele mägedesse. Nimelt on Lore onul igal aastal augustis käsutada-kasutada mäe otsas suurte puude varjus olev villa. Selline sadu aastaid vana rikaste häärber, kus palju ruumi ja magamiskohti ning kuhu kõik sugulased-tuttavad-sõbrad on teretulnud - nii lihtsalt õhtust sööma kui ka pikemalt puhkama. Kuna seal on ilm alati jahedam, siis kasutasime selle võimaluse ära ja sel aastal jäime kohe nädalaks.

Villas oli mõnus - rahvast ei olnud ega käinud liiga palju. Teha pole seal mitte midagi, ainult puhata. Kuna nonnid olid ka, siis oma poega ma ei näinudki - hommikuti otsisin ümber maja, et talle ikka üks musi anda. Muidu jalutas ta nagu vari nonno kannul ja läks nonnoga magama nii päeval kui öösel. Kahjuks ei olnud seal teisi lapsi. Seega vaene nonno vaba hetke ei saanudki.Teha pole seal tõesti midagi. Onu hoolitseb ise söögi eest, ta on suurepärane kokk. Koristada väga ei luba. Lauda katta ja nõusid pesta võis, aga siis jõudsid ka teised ette. Leandro jooksis päevad läbi õues, mängis ja möllas ringi. Luisa magas jälle kõik oma uned õues ja kui parasjagu ei maganud siis neid kes talle tähelepanu pöörasid ja ninnu-nännutasid jagus küll. Lore käis aga tööl, neil on lähedalolevas linnas ka kontor, seega tema jaoks oli see väga mugav lahendus - töö ja puhkus koos.

See aasta oli minu jaoks juba neljas aasta veeta ferragosto selles villas. Imeline traditsioon! Nagu on ka igaaastane traditsioon, et onu keedab musikamoosi (esimene pilt) :-)

Palju õnne, Luisa - 7 kuud!

2011-08-11T22:31:00.001+01:00

Tagasi Itaalia-kodus

2011-08-04T22:54:00.005+01:00

Puhkus jätkub meil siin Itaalia-kodus. Ilm on palav - eile oli õhuniiskus 100% - lihtsalt seisad ja higistad. Aga samas on talutav ja õues käime tavalist rütmi pidi mitu korda. Randa pole veel jõudnud, sest me pole valinud veel kohta kuhu minna ja pole leidnud ka ühtegi sõpra, kelle külje alla pugeda. Samas ega me sinna nii väga ei kipugi. Jõuab küll.

Lapsed on olnud lihtsalt inglid. No nii tublid lapsed, et ma kohe ise ka imestan vahel. Kui Luisat ootasin, arvasin, et mis see siis kaks last ikka ära pole - paned mõlemad lõunaund magama ja ise teed omi asju. Nüüd, kuus kuud hiljem, see töötabki. Lähevadki lõunaund magama samal ajal ja magavad pikalt. Ja siis on puhanud ja rõõmsad. Ja emme loeb ajalehti ja raamatuid ja surfab netis. Blogi pole ainult aega täiendada ;-)

Kahjuks aga ei saa ma seda mõnusat oma aega nautida. Nimelt kui me ära läksime, kolisid meile uued sisse. Esiteks sipelgad. Ja teiseks jahuputukad. Seega veedan päevi kodu puhastades ja köögikappe tühjendades. No ja meil ei ole selline modernselt minimalistlik tühi köök, kus tühjad riiulid ja ainult kokaraamatud kapi peal reas. Meil on seda küpsetamise-vaaritamise staffi omajagu, mida ma nüüd kas puhastan või ära viskan. Nomaeivõi... Väga nõme töö ja mul on kogu aeg kananahk ihul kui mingite tegelaste kolooniaid oma kodus näen...

See selleks. Pühapäevaks tahaks puhtaks saada, sest siis sõidame jälle puhkama. Sel korral onu villasse, lootes, et seal künka otsas on vähe jahedam.

Soomes puhkamas

2011-07-31T11:18:00.005+01:00

Veetsime möödunud nädala Somes puhkamas.

Siiani on paratamatult läinud nii, et kui Lorel on puhkus, siis veedame selle Eestis. Itaalias ringi pole pikalt käinud ning mujal peale Eesti pole puhanudki. Seega oli see meie esimene päris puhkuse reis.

Esmaspäeval sõitsime laevaga Helsingisse ja sealt edasi paar tundi autosõitu sõprade mökkisse ehk suvilasse. Mökki oli täiesti aus Soome kaup - väike majake järve kaldal, saun praktiliselt järve kohal ning mustikapõõsad ukse kõrval. Ilm hoidis meid tohutult ning kogu reisi aja oli nii soe, et ei pannud kordagi pikki varrukaid ega pikki pükse. Mökkis oli meil tõeline puhkus - seal polnud ju mitte midagi teha, lihtsalt puhata. Leandro istus soojas järvevees kuni huuled olid sinised ja seda mitu korda päevas. Sõime palju mustikaid, mis sel aastal olid nii suured ja magusad. Jutustasime, saunatasime, jutustasime ja lebotasime. Süüa saime suurepäraselt, sest perenaine oli hea kokk.

Lapsed pidasid end nii hästi üleval, et nendega puhkus oli üks lust ja lillepidu. No aga kui nad ka 24h vanematega koos veedavad ja vanematel ainult nende jaoks aega ja tähelepanu jagub, siis on see loomulik.

Kolmapäeval sõitsime kolm-neli tundi autos, et jõuda Soome vastaskaldale Turusse. Turus oli meil hotell kinni pandud, asus kohe turuplatsi kõrval. Ka seal oli ilm fantastiline - jalutasime hilisõhtuni jõe ääres, sõime väljas ja nautisime puhkust. Hotell oli väga mugav. Leandro jaoks oli oma voodi, toas oli vann ja isegi pardike ootas vanniserval, hotellis oli mängutuba, mis oli hilisõhtuni avatud ning hommikusööki pakuti lastega peredele eraldi ruumis ning menüü oli väga lastesõbralik. Ses mõttes on Skandinaavias lastega ikka väga lihtne reisida. Sügavat muljet avaldas silt bensiinijaama mähkimisruumi seinal - kui oled oma mähkme maha unustanud, tule ja küsi, anname sulle uue.

Nädala alguses lubati neljapäevaks koledat tormi ja vihma. Aga tegelikkuses paistis päike ja oli lausa kuuum. Meie sõitsime kohe hommikul Muumimaale. Leandrole olin eeltööd teinud - lugesime Muumi-ajakirja, paar korda vaatas ka mõnda multikat ning jutustasin talle, kus ja kuidas Muumid elavad. See meie reisi eesmärk ju tema jaoks oligi.

Muumimaa oli tore, aga ega seal ikka liiga palju ka teha pole. Rahvast ja kärusid oli palju. Sai lihtsalt jalutada ja vaadata. Saan aru, et on selline teistmoodi park, aga no teist korda me sinna kohe kindlasti ei lähe. Luisast on muidugi kahju. Neid elusuuruses Muumisid Leandro pelgas, kuigi tundis kõiki nimepidi. Ei teagi, mis talle kõige suuremat muljet avaldas - küllap lihtsalt Muumiküla kokku. Aga mina arvan, et kogu seda meeletut piletiraha (piletid on 21-29 eurot iga nina pealt (va allakolmesed)) ei väärinud. Uhked majad ja teed aga ei midagi atraktiivset. Kuid see on puhtalt meie arvamus ja meie nähtu.

Reede päeval aga sõitsime Helsingisse, jalutsime natuke ringi ning suundusime Tallinna laevale. Ilm oli väga palav ja tuulevaikne. Sadama hakkas alles siis, kui olime Tallinna koju jõudnud ning sadas terve ööpäeva jutti ja uputas Tallinna.

2011-07-24T12:38:00.000+01:00

2011-07-18T18:40:00.000+01:00

Ilusaid pilte ka

2011-07-14T09:19:00.006+01:00

Luisa

Leandro

Massaaž

2011-07-12T12:28:00.002+01:00

Eile käisime Luisaga beebide massaažis. Siunasin end, et varem selle mõtte peale ei tulnud.

Kuna tüdruk on nii rahulik ja end vähe keerab, siis ühel ööl temaga üleval olles tuli selline idee, et peaks näitama teda kellelegi, kes neid asju tunneb. Nii surfasingi hommikul internetis ning leidsin siinsamas kahe minuti jalutuskäigu kaugusel massööri. Ta meeldis nii mulle kui Luisale. Kolmveerand tundi mudis ja keerutas ja hüpitas ja meelitas last ning panime ka järgmise aja juba kirja.

Itaalias vaatab last üle ainult lastearst. Meie oma tavaliselt mõõdab-kaalub, kuulab, küsib kas muresid on, räägib d-vitamiini ja vaktsiinide tähtsusest (iga kord) ja saadab meid välja. Eesti perefoorumeid lugedes paistab, et siin käivad kõik lapsed neuroloogi juures ja sealt edasi ravivõimlemises või massaažis või ujumises. Imikute massöörist pole ma Itaalias midagi kuulnud. Pole mulle seda kordagi pakutud ega kuskil silma jäänud. Ehk neil ongi väga raskete juhtumite jaoks ja ehk pole ma ise liiga aktiivne otsija olnud.

Igal juhul siinse massööri diagnoos oli, et lapsega on kõik korras, lihased on arenenud ja ta on lihtsalt väga mugav. Õlavööde on natuke nõrguke ning kaela lihaseid peab masseerima, sest vaatab rohkem ühele poole. Käskis ka rohkem teda keerama ja liigutama meelitada. Andis igasugu näpunäiteid ja praktilist nõu. Just seda mul vaja oligi, et kõrvaltvaataja annaks hinnangu. Ise mõtled ja arvad, et teed kõik hästi, aga ikkagi mingeid asju tähele ei pane.

Mitte et ma loodaks imesid nendest sessioonidest. Tahan vaid, et mu laps oleks terve, ta areneks eakohaselt ning tahaksin tulevikus tema vaevusi vähendada. Neljapäeval läheme jälle.

Palju õnne, Luisa - 6 kuud!

2011-07-11T12:16:00.006+01:00

Vanus: 6 kuud

Kaal: 7,8 kg

Pikkus: 70-71 cm

Hambad: 0

Nii, pool aastat juba möödas. Meil on jätkuvalt väga rahulik tüdruk kodus, ei kiirusta ta ühegi oskusega. Paar päeva tagasi keeras päris mitu korda kõhu pealt selja peale, aga iga kord see tal veel välja ei tule. Teistpidi ei saa ka hakkama. Ei istu ise, kukub ümber. Pead hoiab hästi, asju haarab, emotsioone väljendab nii, et me ikka aru saame. Kõhuli olles vaatab natuke ringi, siis toetab pea põrandale ja naudib elu. Pole tal häda keeramisega.

Sel kuul on ka igasuguseid hääli tema suust kuulda olnud - küll põristab, siis kriiskab üle poole Tallinna ja lõpuks kudrutab kui turteltui. Naerab ja naeratab palju. Nutab vähe. Kui üles ärkab unest, jutustab ise rahulikult oma unenäo ümber. Kui kohale lähen ja ta mind näeb, siis venib hambutu suu kõrvuni ja käed käivad kui tuuleveski tiivad.

Päevane graafik on väga hästi paigas, magab kolm und päevas ja kõik need eranditult õues (Eestis olles). Kõige paremini jääbki vankris magama - kõigutan natuke ja jääb magama. Õhtul läheb magama rinna otsas (me siin kõik ühes toas ja ta magab mu kõrval) ning õhtuti panen vahel teda mitu tundi magama, ise ära lätsutatud. Öösel ärkab mitu korda söömiseks ja mitu korda puuksutamiseks-krooksutamiseks. Hea, et vanemate juures olen, pean päeval vähem tegema. Kodus oleksin puhta ära väsinud juba.

Hakkasime proovima ka lisatoitu, et lusika ja tassi kasutamist harjutada. Mäletan, et Leandro oli väga puhas sööja, kohe hakkas sööma ja kordagi ei tulnud toit suust välja. No Luisa esimesed purdrud lendasid kõik suures kaares puristades mulle näkku tagasi. Nüüd annan talle süüa samal ajal kui Leandro sööb ja siis ta unustab venda vahtides puristada. Sööb ka natuke. Kõhule kõige lihtsam toit on riisipuder mingi puuvilja(püree)ga. Toores banaan ajas gaasid kõhtu.

Muidu on päeval super-muster-laps. Kui kõht täis ja uni magatud, lutsib rahulikult oma varbaid või nässerdab mänguasju. Või vaatab mind ringi askeldamas. Ema on ka mitu korda konstanteerinud, et on ikka hea laps küll, kui ta mu leiab diivanil külitamas, Luisa kõhu peal mõnulemas ja mina raamatut lugemas. Puhkus ju ikkagi. Emapuhkus...

Leandro elab siiralt ja rõõmuga kaasa kõikidele Luisa uutele oskustele. Ükspäev bussis nägi üht natuke suuremat titat kärus, kes oma pudikeeles rääkis ja Leandro nii siiralt ja rõõmsalt teatas kõva häälega - näe, ta räägib! Ta räägib! Või jookseb minu juurde, et Luisa võttis mõne mänguasja või keeras ennast. Tahtlikult pole ta õele kunagi haiget ega halba teinud. No vahel võtab mõne mänguasja käest, aga viimastel kordadel on ikka teatanud, et mängivad koos.

Õhtuti panen lapsed koos magama. Loeme õhturaamatu läbi ja siis on sülekord. Kõigepealt võtab Leandro sülle Luisa ja räägib seejuures, kui väga Luisale tema süles meeldib olla. Pärast on Leandro kord minu sülle ronida ja siis Luisa kord emme süles olla.

Viimastel päevadel on Leandrol ka tita-mängu olnud. Ei-ei, mitte et ta vahetaks mõnel nukul mähkmeid või annaks rinda. Tema on ise tita ja minu ülesanne on talle vää-vää korral mänguasju kätte anda või süüa anda või sülle võtta. Et siis kaks titte on meil kodus.

Äiu-äiu-kussu-kussu...

2011-07-10T20:30:00.000+01:00

2011-07-09T21:15:00.003+01:00

Õhtune jutuajamine

- Emme, kes sind on teinud?

(Vaatan arusaamatuses pojale otsa, ei mõista küsimust) - Ma ei saa aru, mida sa mõtled.

- No kes sind on teinud?

(Leandrol vahel lähevad eesti keeles käänded-pöörded-sõnad sassi ja siis ei saa alati ta jutust sotti)

- Mis mõttes, ma ei saa aru.

- Kas Geppetto?

Mulle tegi tohutult nalja. Saate aru, et oleme paaril õhtul õhtujutuks Pinocchio lühendatud varianti lugenud, jah?

***

Vanaema

Vanaisa suudab Leandro väga hästi välja öelda. Aga algusest peale ütleb vanaema valesti. Seega meil ei ole kodus vanaema, vaid on vaemana.

Ja viimasel ajal tekitab ta segadust sellega, et kutsub mind emme Riinaks ja vanaema emme K-ks (nimepidi). Ja kui hüüab emme, siis me enam ei tea, kes jooksma peab :-)

2011-07-08T21:07:00.001+01:00

Tantsupidu

2011-07-08T21:05:00.001+01:00

Eelmisel nädalal käisime ka tantsupeol

Joonistusringis

2011-07-06T20:47:00.000+01:00

2011-07-05T20:09:00.001+01:00

2011-07-03T20:24:00.000+01:00

+30 jätkub

2011-07-02T21:00:00.002+01:00

Rannas

Õhtust söömas

+30 kraadi

2011-07-01T22:23:00.000+01:00

Ei maitse! Andke piima!

2011-06-30T21:53:00.003+01:00

Kokkuhoid :-)

2011-06-29T12:58:00.001+01:00

2009

2010

2011

Lõpuks ometi...

2011-06-28T20:52:00.002+01:00

jõudis suvi ka meie õuele. Täna oli imeliselt mõnus ilm ja esimest korda siinoldud aja jooksul sai varbad paljaks. Nautisime kõik!

2011-06-27T20:29:00.000+01:00

2011-06-25T20:40:00.000+01:00

2011-06-24T17:11:00.000+01:00

Kiigel

2011-06-22T20:41:00.000+01:00

2011-06-21T20:05:00.001+01:00

Uut emmet vaja

2011-06-20T20:49:00.001+01:00

Leandro jaoks on väga tähtis, et ta on nüüd kolmeaastane poiss. Täna õhtulgi rääkis veel sellest. Siis küsis:

- Emme, kui vana sina oled. Kas nii? (ja näitab viite sõrme, mis tema jaoks on hiiglama palju)

- Ei, ma olen veel rohkem. Minu sõrmed, sinu sõrmed, sinu varbad ja veel minu ühe jala varbad. Näed, nii vana olen.

- Nii vana. (mõttepaus) Peab ostma uue emme.

Sõber Sebastian

2011-06-20T20:47:00.002+01:00

2011-06-19T20:51:00.000+01:00

Tallinnas

2011-06-18T21:00:00.004+01:00

Ilm on vahelduv - päeval päikese käes on palav ja lühikesed varrukad, õhtul aga puhub sügisene tuul ja tuleb jopegi selga panna. Aga öösel on väga mõnus teki all magada :-)

Lennud läksid hästi. Ühe otsa lendasin kahega üksi, aga lapsed olid väga tublid ja see kaks tundi möödus kiirelt. Nüüd naudivad lapsed, et saavad päev otsa õues olla, tomateid süüa ja jalgrattaga ringi sõita.

Saluti ai nonni!

Koju!

2011-06-17T08:00:00.000+01:00

Täna lendame koju suvepuhkusele!

Lasteaed

2011-06-14T22:17:00.006+01:00

Nii, Leandro on meil sügisest lasteaeda kirjutatud. Leandro läheb septembrist nunnade laseteaeda ja täna toimus lasteaias teretulemast pidu.

Meie linnas on kolme tüüpi lasteaiad - linna lasteaiad (comunale), riiklikud lasteaiad (statale) ja eralasteaiad. Linna lasteaias makstakse väike kuutasu pluss toiduraha pluss õppevahendite raha. Riiklikus lasteaias makstakse ainult toiduraha ja ainult lasteaias oldud päevade eest. Eralasteaias on aga kuutasu, mis kõigub 180 - 270 euro vahel. Waldorf-lasteaeda meie linnas ei ole.

Meie esimeseks kriteeriumiks lateaia valikul oli, et oleks lihtne minna, kodule lähedal. Samas küsisin ka nonnide nõu - nemad tunnevad tänu oma ametile kõiki linna lasteaedu väga hästi ja samas tunnevad ka oma lapselast hästi - kuhu ta võiks kõige paremini sulanduda.

Linna ja riigi lasteaedadesse on raske saada, sest kohti on vähem kui lapsi. Kuna mina pole ennast siin registreerinud, siis me ei hakanud isegi neid pabereid ajama. Aga sõbranna, kes pani oma lapse kahte aeda kirja, ei saanud kohta. Itaalias antakse koht vastavalt punktisüsteemile - kelle vanemad mõlmead töötavad, vanavanemad on kaugel, õed-vennad peres jne. Kõike kokku arvates otsustasime nunnade eralasteaia kasuks.

Täna oli lasteaias uutele lastele teretulemast pidu. Need lapsed, kes nüüd kooli lähevad, laulsid ja võtsid ka väiksemad tantsuringi. Pärast sai lasteaias nii õues kui sees mängida ja tutvuda teiste lastega, kes sügisest samas aias käima hakkavad. Väga armas ettevõtmine. Eriti hästi sobis meie lapse jaoks, kes pole ju kunagi lasteaias käinud, ei teadnud mida oodata. Nüüd vähemasti teab, kuhu sügisel läheb ja mäletab kõiki neid toredaid mänguasju mis teda ees ootavad. Ehk läheb sel juhul parema tujuga.

Lasteaed on väga armas. Kahekordne maja - all õppe- ja mänguruumid, üleval puhkeruumid. Neil on ka väga suur aed. Aias on mängimiseks tagaõu ja eesõu. Ja tagaõue taga omakorda on suur viinamarjaistandus, köögiviljaaed, marjapuud. Ja seda kõike linnas. Lasteaed asub meie jaoks rattasõidu kaugusel (kahjuks puudub hea rattatee, Leandro ise oma rattaga ei saa kohale sõita) ja samas ka nonnidele väga lähedal. Kirja sai Leandro pooleks päevaks, see tähendab et koju tuleb pärast lõunaööki. Kuna olen kodune ema, siis arvasime, et nii on parem. Kui aga koju tulla ei taha, eks siis saab ka pikaks päevaks jätta.

Lastead algab septembri keskel. Täna kingiti kõikidele uutele lastele ka ranits ja riietekotike ning suuremad lapsed olid väiksematele kingitused teinud. Kahjuks olid kingiks kummikommid. Kahjuks mitte sellepärast, et meie laps neid ei söö, ta ei hoolinud sellest üldse. Kahjuks lihtsalt sellepärast, et lasteaias selliseid asju propageeritakse. Aga no missugune laps peale meie oma oleks koti seest leitud õuna üle siiralt rõõmus olnud:-)

Nüüd aga pöidlad pihku ja loodame, et Leandro tahab lasteaeda minna, et ta leiab sealt sõpru, et tal on seal tõesti tore olla ja temast seal hoolitakse. Minul on veel natuke kahtlus hinges, aga tänane päev kinnitas mulle, et koht on armas. Ja mulle väga meeldis lasteaiajuhatajast nunn. Pealegi on Leandro vanaisa selles aias austatud, tuntud ja armastatud :-)

Torditegu

2011-06-12T10:03:00.000+01:00

Mikser töötas täisvõimsusel, kausid kolisesid ja vesi jooksis - kõige parem unelaul üldse. Hakka või iga päev kooki tegema, laps magab nii mõnusasti :-)